Mina olen Sonja, 27-aastane, lõpetanud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala, hetkel omandan mikrokraadi. Mul on töökogemust, motivatsiooni ja arenguhimu. Ometi olen ma hetkel töötu.

Statistikaameti andmetel on Eestis noorte (15-24-aastased) töötuse määr 25,4% ning selle näitajaga oleme Euroopas esikohal. Vanuseliselt mina sellesse statistikasse küll ei kuulu, aga üldiselt liigitan end siiski noore alla.

Mul on päris hea eneserefleksiooni ja kirjutamise oskus. Olen kohati liigselt kriitiline nii enda kui ka teiste suhtes, aga minu arvates on praegune tööotsimine suhteliselt julm. Töökohtadele kandideerib sadu inimesi ja kohati on nõudmised päris karmid. 

Mõnikord on tunne, et neil, kel on vähem kogemust, pole lootustki jalga ukse vahele saada. Paljud töökohad eeldavad mitu aastat kogemust, kuid minu arvates ei taheta seda kogemust (noortele) anda. 

Mul on CV-s kirjas kolm-neli erinevat praktikakohta ja mõneti ka reaalset töökogemust. Kokku tuleb enam-vähem arvestatav töökogemus, kuid nagu näha, pole see piisav ja arvan, et see ongi mulle kõige suuremaks takistuseks. Ka juuniorpositsioonidele on see liiga vähene töökogemus. 

Tekib küsimus, kuidas üldse kuskilt alustada? Suure tõenäosusega näevad ettevõtted ohtu selles, et mul on erinevate positsioonide vahel olnud pikad pausid ehk ajad, mil olin töötu. Esimesel korral oli pausiks umbes seitse kuud, praegu jookseb kümnes kuu. 

Mida pikemaks venib aeg, seda ebakindlamaks muutun enda oskustes ja üldises lootuses tööd leida. Nägin Instagramis hiljuti ühte postitust: „fun prank: make people study for 16 years and then don’t give them jobs“ (naljakas vemp: lase inimestel 16 aastat õppida ning ära anna neile seejärel tööd, vabatõlge). Suhteliselt iseenesestmõistetav lause.

Olin uues töös veendunud

Ma ei ole pidanud täpset statistikat, mitmele töökohale ma veebruarist saadik kandideerinud olen. Töötukassale pean enda kandideerimistest ja üritamistest aru andma ning selle põhjal võin öelda, et minu CV on jõudnud umbes 40-le erinevale töökohale. Sinna hulka ei mahu kõik need agentuurid, kellele ise entukaga kirja ja CV saatsin. 

Töötuks jäädes oli mul suur entusiasm ja enesekindlus ruttu uus töö skoorida – seda muidugi peale mitmeid unetuid ning pisarates öid. Ka Töötukassa palub 10-palli süsteemis hinnata, kui kindel oled endas, et leiad järgmise kolme kuu jooksul töö. Esimese hoobiga andsin endale hinnanguks 7/10. 

Olin eelnevalt üheksa kuud tööl ning üpris veendunud, et seetõttu on uue töö leidmine käkitegu ning hea soovituskirjaga tahetakse mind kohe endale krabada. Noh jah, enam ma nii ei arva. Päris paljud firmad ei vasta kandideerimistele üldse või vastavad eitavalt. Minu arust on see ebaviisakas ja ebaprofessionaalne. 

Muidugi panen ise pildi kokku, et vastus oli eitav, kui ma ettevõttest mitu nädalat või kuud ei kuule, aga selleks, et mulle jääks kandideerimisel hea kogemus, tuleks siiski eitav meil saata. 

Ka tagasiside on kandideerimistel suhteliselt olematu – suures osas tuleb peale mitut vooru copy & paste meil: „Täname kandideerimast, kuid otsustasime edasi minna inimesega, kelle hariduslik ning kogemuslik taust vastab paremini ametikohale seatud ootustele.“. Personaalsemast tagasisidest ei ole ma samuti targemaks saanud – kas öeldakse midagi üldist või sobis teine kandidaat oma olemuselt rohkem. Selle põhjal on suhteliselt keeruline järgmisteks kordadeks parandusi teha.

Pisarais

Proovin igasuguste kandideerimiste, tööotsimiste ja CV-mudimisega tegeleda nii palju kui vaja, aga samas nii vähe kui võimalik. Põhjus väga lihtne – suur stress ja masendus. See tegevus on muutunud minu jaoks ebameeldivaks. Pea iga kord teen seda kõike pisarais, sest tajun eitavat vastust ette. 

Olen nõus, et ma ei tohiks sellist suhtumist võtta, aga olles saanud nii palju eitavaid vastuseid, on suur tõenäosus saada taas eitav vastus. Samuti proovin mõelda realistlikult, kas see positsioon, kuhu kandideerin, võiks olla reaalselt mulle ning mind aktsepteerida. Saan aru, et alati on võimalik teha rohkem – veel enam vaeva näha ja pingutada, kuid samas ei ole kõik nii must-valge. Ma ei saa ajada kõike enda või vastupidi teiste kaela.

Olen ise otsinud ja kandideerinud ning proovinud tutvusi nii palju ära kasutada kui võimalik, läinud karjäärinõustaja juurde ja end täiendanud. Hetkel teen aastast mikrokraadi reklaamis ja kuvandiloomes.

Kohati hakkavad ideed, mida edasi teha, otsa saama. Vaadates, mis tööga tegelevad näiteks ülikooli kursusekaaslased, siis suurem osa tundub olevat erialasel tööl. Osade kohta ei tea, mida või kas teevad, aga nii või naa ei taha keegi suure suuga kuulutada, et nad on töötud. Siit-sealt on ikka kuulda, kuidas ka teiste inimeste sõbrad ja tuttavad on töötud ning tõdevad raskusi töö leidmisega. Sellest ei ole meeldiv rääkida.

Liiga pessimistlik?

Neid, kes noortele ja rohelistele oma uksi avavad, õnneks on, aga vähe. Aitäh neile, kellel on minusse usku olnud ja võimaldanud mul areneda. Mõni võimalus jäi küll soovitust lühemaks, aga see selleks.

Ideaalses maailmas tahaksin töötada üritusturunduses. Valdkonna inimestega rääkides kuulen, et firmaüritustega on keeruline – eelarvet tõmmatakse koomale või jäetakse teatud üritused üldse ära. Eelmine sügis olin kõrval, kui endine kolleeg teatas, et klient jätab eelarvemuudatuste tõttu möödunud suve suure mitmepäevase ürituse ära.

Rohkem on praegu tööd just eraüritustega. Saan täiesti aru, et olukord majanduses (ja valdkonnas) on keeruline. Sama on ka mul, tagavarakonto ei ole lõputu ja põhi terendab vastu. 

Tihti on tunne, et annaks lihtsalt alla ja läheks tagasi baari tööle.. Mul on väga tugev baaritaust ja teen siiani aeg-ajalt keikasi, aga suures pildis tunnen, et see etapp minu elust on läbi, mil jaksaksin täiskohaga baaris töötada. Kandideerides nutmine meenutab natuke aegu baaris, kui olin just x, y, z põhjuse pärast külalistelt vastu pead saanud või kui rets tramm oli just lõppenud ja läksin köögi kõige kaugemasse nurka endast pingeid välja laskma. 

Võib-olla olen liiga pessimistlik või mõtlen ainult enda peale, aga tunnen, et see ongi reaalsus. Äkki saan noore, rohelise ja naiivsena asjadest üldse valesti aru, ei oska öelda. Kuidas olukorda parandada? Vaja oleks rohkem juuniorpositsiooni kohti. 

Palka see noor ja anna talle võimalus. Võtagi noorel ja rohelisel käest kinni, pane arvuti taha istuma ja õpeta näiteks, kuidas Scorot kasutada. Sul on võimalus luua põhimõtteliselt endast koopia, aga juba parendatud versioonina, sest tead, mis vigu ise noorena tegid ja näed nüüd ilmselt võimalusi, kuidas olukorda oleks saanud teisiti/paremini lahendada. 

Kas see nõuab natuke rohkem pingutamist? Kas see on raske ja alguses võib-olla ebamugav? Jah. Kindlasti on sellised tunded kahepoolsed, aga tervikpildis on tulem ju hea ning väärtuslik. 

Minul oli küll hea meel kõrvalt näha, kuidas minu õpetustest baaris reaalselt kasu oli. Kindlasti pidin teatud asju umbes seitse korda ütlema, kuid lõpuks jäi ju meelde ning loodetavasti kandusid minu näpunäiteid edasi. Kes ei riski, see šampust ei joo, nagu nad ütlevad.

Autor: Sonja-Marie Aaslaid

Kõik uudised