“Oeh, see on nagu loterii,” vastab Tabasco uus kunstiline juht, venelane Daniel Malkin, kui uurin, kuidas tema lähedased Ukraina sõtta suhtuvad. “Mu ema on sõja vastu, mu ämm ja äi räägivad, et sõda pole küll hea, aga peame patrioodid olema. Sõda tekitab ühiskonda tohutu lõhe. Lõhe, mis jagab perekonnad, sõprussuhted ja kolleegid kaheks. See on kohutav. See on reaalsus.”

Dan – nagu sõbrad teda kutsuvad – saabus Eestisse augustis koos abikaasaga (“Ma armastan Tallinnat, tunnen end siin nagu kodus!”). Tütar jäi Moskvasse ülikooli ning veel pole välja nuputatud, kuidas pere taas ühineda saaks. Kuigi see kõik kahvatub ukrainlaste kannatuste kõrval, pole Danil sellest lihtne rääkida. Intervjuu käigus jääb ta mitmel korral vaikuses kaugustesse kiikama.

Lahkumisplaan ei kippunud esmakordselt pähe 24. veebruaril, vaid palju varem. Dan mõtiskles aastaid igapäevaselt, kas Moskva ja Venemaa tolm saabastelt pühkida või mitte. Mõtles, et võib-olla homme. Siis jälle, et hoopiski ülehomme. 

“See pole lihtne, mängus on finantsasjad, mu vanemad on Peterburis,” tõdeb ta. “Ma loodan, et see sõda suudetakse peatada. Ma ei saa praegu tagasi minna. Ma kardan. Mobilisatsioon on. Kui naasen, saadetakse mind sõtta.”

Umbes pooled tema sõbrad on Venemaalt lahkunud ning jääjate hulgas on tema sõnul rohkelt sõjavastaseid, kel pole lihtsalt finantse, et kuskil mujal uut elu alustada. 

Asi pole patriotismis

“See, et kõik venelased toetavad sõda, pole tõsi,” usub ta. “See on lihtsalt propaganda. Sa tead Z-märki? Kui sõda algas, siis ma ei näinud Moskvas üldse selle sümboliga autosid, võib-olla 10-15 masinat. Aga kui vaatasid vene televisiooni, siis tundus, et terve linn ja riik on seda täis.”

Muidugi on Venemaal palju sõjapooldajaid, aga ta usub, et asi pole patriootlikkuses, vaid tahtes olla täiesti tavaline inimene, kes lihtsalt läbi elu kulgeb. 

“Jah, Venemaal pole enam vaba ajakirjandust, aga meil on ikkagi internet, kust leiab ka muud kui propagandat, aga miskipärast paljud vaatavad ainult televisiooni,” arutleb Dan. “Ma ei saa sellest aru, sest paljudel on nutitelefonid ja internet, see pole kallis, aga nad ei otsi sealt informatsiooni, vaid vaatavad naljavideoid. Mulle tundub, et sõja poolt ei olda patriotismi pärast, vaid seetõttu, et tahetakse olla osa ühiskonnast. Inimesed tunnevad, et nad on tavalised inimesed, kes peavad massi sulanduma.”

Kui alguses oli Venemaal väiksemaid ja veidi suuremaid sõjavastaseid meeleavaldusi, siis paistab, et ajaga on nende hulk vähenenud. Dani sõnul on see paratamatus. 

“Ma olen käinud varasemalt presidendi ja mõne seaduse vastu meelt avaldamas,” alustab Dan. “Aga praegu tänavatele minek on risk tervisele ja elule. See on üliohtlik. Inimesed, kes siiani meelt avaldavad, on väga julged. Seda on raske mõista, aga meil pole ühtegi vahendit ega võimalust midagi muuta.” 

Eestis parem disain

Tabascosse jõudis rohkem kui 20 aastat ses vallas töötanud mees tänu graafilisest disainerist sõbrale Stepanile, kes samuti samas firmas leiba teenib. Oma tugevusteks peab ta erinevate trükiste kujundamist ning brändiidentiteetide loomist. 

Karjääri jooksul on ta töötanud rohkete klientidega nii jaekaubandusest, tööstusest, finantsmaailmast kui ka teistest valdkondadest, välja toob ta ühe Venemaa suurima panga Sberbank. Eesti disainitaset peab ta, muide, paremaks kui idanaabrite oma. 

“Kui ma käin näiteks Rimis ja näen tooteid, siis nende pakendid ja kirjatüübid on väga kvaliteetsed,” sõnab ta. “Baltikumis on üldse head agentuurid ja hea disain. Venemaa seis on selline, et meil on palju andekaid inimesi, aga raske on öelda, mis saab paari aasta pärast, see pole hea keskkond, kus elada ja töötada. Mõned agentuurid on juba kolinud kogu kollektiiviga kas Euroopasse, Aasiasse või mõnda endisesse Nõukogude Liidu riiki.” 

Dan on elanud mitmes Venemaa suurlinnas, näiteks Novosibirskis, Krasnojarskis ja Peterburis, kuid viimased kaksteist aastat pesitses ta Moskvas. Seal on lihtsalt parimad agentuurid ja kui tahad graafilise disainerina karjääri teha – Dani sõnul võib ses ametis teenida palka, mis aitab Venemaal kuuluda kõrgemasse keskklassi –, ei jää muud üle.

Tööelu on Eestis igatahes mõnusam. Venemaal on disainer nagu orav rattas. 

“Seal on täiesti teine elurütm,” ütleb ta. “Moskvas pead olema 24 tundi saadaval, ka puhkuste ajal. On täiesti tavaline, et töövestlustes käib kell 21 või 22 suhtlus ja failide nõudmine. Kutsun seda vene stiiliks ja usun, et see on eestlaste jaoks täiesti ajuvaba. Siin on inimestel eraelu ka, jääb aega pere ja spordi jaoks. See on minu jaoks uus ja väga tore.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised