Rimi lõpetas hiljuti oma esimese brändisaadikuprogrammi. Rimi personalipartner ja ettevõtmise eestvedaja Siret Raigla räägib, kuidas debüüt möödus.

Jaekett alustas programmiga kevadel ning punkt pandi septembris. Punti saadi 26 inimest. Pole paha tulemus.

Kontoritöötajad olid brändisaadiku ideega veidi rohkem kursis, sest olid juba LinkedIni kasutajad (mõned saadikud tegutsesid ka Facebookis, Instagramis ja TikTokis – toim.). Kaupluste töötajatega Raiglal otsesuhtlust ei olnud ning nendeni pidi jõudma läbi kaupluste juhatajate. 

See ei olnud lihtne ülesanne, ent lõpuks sai kokku viisakas sats – töötajaid eri ametikohtadelt üle Eesti, nii kontorist kui ka poodidest. Kõigil üks eesmärk: tõsta Rimi kui tööandja mainet. 

“Rimi on brändina väga tuntud, ent ei teatud, kuidas on siin töötada,” sõnab Raigla. “See oli turul täiesti varjatud. Jaekaubanduses töötamine ei ole nii populaarne, arvatakse, et on vähe võimalusi karjäärialaselt edeneda. Rimi ei olnud seni aktiivselt sellega tegelenud, et enda kui tööandja mainet kujundada. Kui sellega ei tegele, ongi maine selline nagu on. Tahame seda murda. Tahame näidata kui palju erinevaid võimalusi ja töökohti meil on.

Ei ole saladus, et brändisaadikute programmid muutuvad järjest popimaks. See on hea viis, kuidas inimlikult ja vahetult näidata, milline on ettevõtte töökultuur. 

“Eks see ole nii, et kui ostad punase auto, siis tundub, et kõik sõidavad punase autoga,” muigab Raigla, kui räägin, et brändisaadikuid kerkib nagu seeni pärast vihma. “Aga jah, sellised programmid on väga populaarsed. Eks see tuleb sotsiaalmeedia ja influencer’ite mõjust. Vanasti pandi huulepulga reklaam telekasse ja ajakirja, seejärel avastati, et paremini müüb, kui suunamudija räägib oma lugu huulepulgast. Sama siin. See, kui näitleja ütleb, et Rimis on hea, ei tööta nii hästi, kui töötaja enda lugu.”

Mida mitte teha

Saadikute puhul on põhiküsimuseks see, millist sisu nad postitama peaks. Ühest küljest peavad nad rääkima enda lugu, teisalt peab taustal kumama tööandja olemus. Seda aga piisavalt tagasihoidlikult, et saadiku postitus ei tunduks reklaamina, ent piisavalt nähtavalt, et lugejale jääks ettevõte meelde.

“Ärge kirjutage liiga palju reegleid ette,” soovitab Raigla. “Pigem tegelege tagajärgedega. Kui liiga palju piiranguid panna, lähevad inimesed krampi ja arvavad, et ei oskagi millest kirjutada. Ma panin kirja väga üldised reeglid: et ei tohi konfidentsiaalset infot avaldada ega teistest inimestest kirjutada, kui nad nõus pole. Keegi ei taha lugeda, kuidas 25 inimest jagavad edasi korporatiivmaterjale. Tahetakse lugusid. Eesmärk ei ole, et kõik ütleks, et Rimi on hullult lahe, vaid töötajad lihtsalt räägivad oma loo.” 

Raigla sõnul ei tasu liigselt muretseda, kui keegi programmi pooleli jätab. Ei saa oodata, et üks punt jääb nüüd igavesti saadikuteks (“see on õhinapõhine teema, on täiesti normaalne, et mõni vajub ära”). Samuti ei tasu karta, et hea brändisaadik jääb teistele ettevõtetele silma. 

“See on vana hirm, et kui töötajat koolitan, saab ta liiga targaks ja lahkub,” räägib ta. “Praeguses maailmas on väga okei, et inimesed teevad karjääri ja liiguvad edasi. Me ei karda enam, et inimesed on oma töös motiveeritumad ja paremad ning panustavad seeläbi ettevõttesse rohkem.”

Mis saab edasi

Kolmest moodulist koosnenud programm on nüüdseks läbi. Pärast seda ootab tavaliselt paras väljakutse – mida teha siis, kui ametlik osa lõpeb? 

“Pärast lõppu on raske motivatsiooni hoida, selleks tuleb tööd teha, on vaja uut grupijuhti ja ka verevahetust,” räägib Raigla. “Meil oli just koosolek, sain palju sisendit ja panen uue plaani paika! Saadikud ise on huvitatud jätkama.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised