Elulugu? Ei, hoopis logolugu. Nii kirjeldab graafiline disainer Kalle Toompere juuni alguses ilmunud memuaare. Õigupoolest on raamat “Logolugu” muidugi mõlemat. See on lugu loometeest ja lugu eluteest. Üht teisest on pea võimatu eristada, kirjutab kultuurikriitik Keiu Virro.

Toompere põhjendab raamatu alguses, miks üks graafiline disainer otsustas just sellise raamatu kirjutada. Ja mis imeloomaga sellise ameti puhul üleüldse tegemist. “Tihti pannakse disainerid ühte patta kunstnikega – ühed sehkendajad kõik.” (lk 8). Et neil ikkagi suure üldistusena vahet teha, toob ta naljaga pooleks välja eristuse – disainer lahendab probleeme, kunstnik teeb, mis tahab. Ja täiendab seejärel, et eks ka kunstnik lahendab probleeme, kuid neid, mis tekivad temas endas. Disainer keskendub peamiselt teiste probleemidele.

Arvestades raamatu sisu, on vaks vahet, millise taustaga inimene seda loeb. Küllap saab graafiline disainer või ükskõik milline turundusmaailmasse sügavamalt nina pistnud inimene raamatust kätte vihjeid, viiteid ning tehnilisi ahaa-hetki, mida minusugune niisama uudishimulik leida ei oska.

Mina esindan teadlikkuse astmelt nimelt neid inimesi, kellele graafilised disainerid tellitud töid esitledes igaks juhuks mõne ilmselge vea sisse jätavad. Teate küll – kui klient peaks tundma, et kritiseerimine on tema kohus, et ta siis jumala eest mingit igati korralikku elementi ette ei võtaks. (Vt ka “Tekst ok, logo palun natuke väiksemaks”, lk 199).

“Logolugu” on tervik nii tekstis kui ka pildis, mis sisu arvestades kuidagi üllatuseks olla ei saa. Raamatu kujundus annab igati eelduspäraselt lugemisele lisatasandi. Tegemist ei ole illustratsioonidega, vaid loo osaga. Toompere kirjutab seejuures lobedalt, heas mõttes omamehelikult. On lihtne ette kujutada teda seltskondades juttu vestmas. 

Küll aga paneb sõnade läbivate suurtähtedega rõhutamine mind tundma, et autor miskipärast minu peale karjub. Tänuväärt on aga see, et kordagi ei unusta ta võhikule joonealustes märkustes lahti selgitamast, mida üks või teine erialane termin või släng tähendab.

Raamatus räägib Toompere enda loo, aga selle kõrval avaneb osa Eesti graafilise disaini ja selleks kasutatava tehnoloogia arengu ajaloost. Ja tolle kontekstiks on omakorda ajalugu laiemalt. Kuivõrd Kalle Toompere elu ja töö on jooksnud läbi erinevate aegade ja režiimide, leiab lugeja raamatust mõistagi kirjeldusi kõikvõimalikest nõukogude liidu eripäradega seotud askeldustest. 

Päevad ei ole mustad

Ühel hetkel viib tema tee Helsingisse, sest “raudne eesriie oli muutunud juba nii hõredaks, et seda võis vaevalt veel suuresilmaliseks traatvõrguks nimetada.” (lk 160). Ja mõne aja pärast Eestisse tagasi. Kirjeldustest leiab nii Kolme Karu tegemised ühes Olav Osoliniga kui ka liikumise Divisioni. Viimase puhul saab kõige illustratiivsemaks osaks hoopis kirjeldus kolleegide armastusest uhkete autode vastu. Eks see ole ka ajastu kirjeldus, sest ühes liikumisega ühest agentuurist teise ning lõpuks agentuurist välja, kaasneb ka aegade muutumine. Rikastele tellijatele luksuse pakkumisest masuga kaasnenud muutusteni.

Nõukogude aja perioodi kirjeldustega kaasnevad mõistagi ka lood vähem või rohkem kogemata sündinud sini-must-valgetest kujundustest ja muudest sama žanri äpardumistest või õnnestumistest. Näiteks kirjeldab Toompere, kuidas musta ja valge mustriga jalgpalli taustaks jäetud sinine taevas leiti plakatile sobimatu kombinatsioon olevat – ning kujundus sai sootuks vähem Eesti-patriootliku rohelise muru. 

Samalaadne on ka kirjeldus 1980. aasta Tartu Riikliku Ülikooli rahvaste sõpruse päevadele tellitud plakati kujundamisest. Värske plakati taust oli nimelt sedapuhku musta värvi. Tellijale sobis ja kujundus läks trükki. Ent asjad pidid sobima mitte ainult esteetiliselt, vaid ka maailmavaateliselt. “Värsket plakatit nähes olla aga üks Tartu parteijuht röögatanud: “Kas siis rahvaste sõpruse PÄEVAD ON MUSTAD?” (lk 71) – ja tiraaž suunati keskküttekatlasse.

Toompere ei kujunda endast selliste kirjelduste abil põrandaalust vabadusvõitlejat, vaid liigub vabas ja naerusuises toonis ning lõbustab lugejat mitmetitõlgendatavuste meenutamisega. Isuäratajaks siinkohal veel üks väljavõte, sedapuhku sellest, kuidas Toompere otsustas rublad tuvideks voltida ja need puuri pista. “Pahatahtlik võis selles kujundis ju näha meie “suurepärase “Nõukogude raha” vangistust (konverteeritamatust)” (lk 83), aga tekstiga “Hoidke raha hoiukassas” leidis Toompere selle siiski igati “Autoriplakati” võistlusele esitatava olevat.

Orava sünd

Kui täna jagub tehnikat igasuguste imeasjade meisterdamiseks, siis “Logolugu” on hindamatu allikas ka töövõtete osas enne digitehnoloogiat. Aegade muutumine pakub võimalusi nostalgilisteks meenutusteks sellest, kui kaua võtsid asjad aega esimeste siia kanti jõudnud arvutite puhul. Sekundilise klipi tunde kestev renderdamine; kotitäieks flopidiskideks jaotatud kujundus ja palju muud.

Sellest, mille kõigeni raamatus jõutakse, annab õigupoolest aimu juba raamatu esimestel külgedel vastu vaatav tapeeditäis logosid. Esimese hooga pidin silmi pilgutama ja kahtlustasin, et üks inimene ometi kõike seda kraami pole teinud. Aga vastupidi. Toompere tee graafilise disainerina on olnud pikk, logorivi on sellest vaid üks osa ning suur osa sünnilugusid räägitakse raamatus ühes mahlakate detailidega ka lugejale.

Toon siin jällegi välja ühe loo – neid jagub nõnda palju, et spoiler’eid pole vast põhjust karta. Toompere nendib, et poliitikatele kujunduste tegemist pole kuigi palju ette tulnud. Üks oluline jälg seal siiski on. Nimelt Reformierakond ja selle orav. Õigupoolest see, kuidas oravani jõuti.

Kui Reformierakond logo tellima tuli, oli üsna selge, et nimi on kole pikk ja head logotüüpi nii ei saa. Asus siis Toompere ühes Olav Osoliniga mõtisklema, et küllap võiks uuele erakonnale selleks tarbeks mingi looma leida – hea isikustada. Kuidas orav täpselt sündis, tuleb nüüd igaühel ise lugema minna, ent minu jaoks on poliitoravat kuskil kujunduses nähes nüüdsest pea võimatu mitte ette kujutada seda, millele suunab raamatus kirjeldatu: “Osolin muidugi ei saanudnorimata jätta, et võtsid Jaguari ja lõid sellele Nike konksu tagurpidi tagumikku.” (lk 180). Toompere selgitab lõbusalt, et tegemist on mõistagi ilmselge liialdusega, kuivõrd Jaguar hüppab paremalt vasakule, aga nende välja pakutud postkommunistlik orav kindlalt vasakult paremale.

Kuidas pidada jahti

Paljud logod ja kujundused on läbi aastate saanud meie niivõrd igapäevaseks keskkonnaks, et eraldi tähelepanu neile enam pöörata ei oskagi. Saati siis veel mõtiskleda, kus on ühe või teise logo algus ja autor. Või mis sõnumid sinna veel sisse on peidetud ja miks ei sobi üks või teine sugugi peegelpilti panemiseks.

Kogu visuaalse keskkonna juurde kuulub üksjagu muudki. Küllap leiab iga lugeja muudki tuttavlikku – on selleks Nargenfestivali kujundused, Tartu ülikooli meenevidinad, mõne legendaarse Eesti bändi plaadi- või plakatikujundus või hoopis mõni raamat, mis koduses raamaturiiulis vastu vaatab (minu puhul üllatusena näiteks minu kunagise kooli ajalugu käsitlev raamat).

Toompere sedastab, et võistlemine talle sugugi ei meeldi, eriti loomingus. Selle kaudu joonistab ta kaudsemalt välja olukorrad, mis pole tuttavad ainult graafilistele disaineritele, vaid paljudele, kes erinevat tüüpi hangetes osalenud. Ehk siis hankes osalemine tähendab üksjagu tööd ja aega, ent võitu see mõistagi ei kindlusta. Küll aga võib sellistes olukordades oma ideid pisut muudetud kujul ometigi kuskilt avastada. “Nenditakse, et sobivat kavandit ei tulnudki ning auhinnad jäävad välja andmata, samas ilmub umbes aasta pärast avalikkuse ette logo või pakend, kus sinu ideed pisut muudetult kasutatakse. Hea ja kestva tulemuse saab ikka kliendi ootuste ja soovidega lähemalt tutvudes, mida napisõnaline konkursijuhend kindlasti ei võimalda. See oleks nagu jahipidamine meetodil, et tulistan umbropsu seda metsatukka, kus väidetavalt loomi on nähtud.” (lk 203).

Kui lõpuks veel korraks mõtiskleda, kellele see raamat ikkagi on, siis selget vastust minu meelest anda ei saagi. Küllap võiks “Logolugu” kui mitte kohustusliku, siis vähemasti soovitusliku lektüüri nimekirjas olla graafilistele disaineritele ning kõikvõimalikele AD-dele. Ent see ei ole raamat vaid nišipublikule. Joonin siin alla ilmselget – disain ümbritseb meid kõiki ning võimalus selle taustalugu nõnda muhedas vormis lugeda ja vaadata on igavesti tänuväärt.

Autor: Keiu Virro

Kõik uudised