Priit Mikk veetis suure osa suve esimesest poolest Tallinna lauluväljakul. Mitte niisama lulli lüües, vaid tööd rügades. Imagine Dragonsi, Justin Timberlake’i ja AC/DC’i kontsertidel töötas ta site manager’ina ehk vastutas platsi ehitamise ja toimimise eest. Laulupeol oli mehe rolliks korraldusjuht ning tema õlul oli kogu üritus. Palusime üritusturundusagentuuri Amazing Productions juhil muljetada.

Väga palju kõnesid

“Lugesin ühel laulupeo-eelsel õhtul kokku, et sain ja tegin päeva jooksul umbes 160 telefonikõnet. Kusjuures, vastamata kõnesid ma siia ei arvestanud. See on päris jõhker number. Mul oli tunne, et ma lihtsalt räägin kogu aeg telefoniga. Laulupeo ajal oli mul kolm raadiosaatjat, mobiiltelefon ning mõni kirjutas oma muredest chat’is. Alguses oli päris hirmutav, aga harjusin ära.

Pärast laulupidu ja Timberlake’i kontserti läksin Hiiumaale peitu. Oli päris hea, sai natuke vaikuses ja rahus olla. Meie tööl on taastumisaega vaja. Seda tunnet mul pole, et ei taha enam ühtegi üritust teha, väljusin sellest maratonist ikkagi positiivselt. Aga seda naersin küll, et mõnda aega ma lauluväljakule ei lähe. Saan nüüd muid kauneid paiku külastada.”

“Olin lauluväljakul tööl 32 päeva ning sain iga rohuliblega sõbraks. Õnneks magasin iga öö kodus. Laulupeo tormiööl sain esimese kõne kell 5 hommikul ja kell 6 olin lauluväljakul. 

Tavalised tööpäevad olid umbes 12-tunnised, laulupeol venis mõni 16-tunniseks, aga see on meie töös tavaline, et hommikul lähed ja kunagi öösel tuled. 

Väga oluline on eelnev planeerimistöö ja see on ajaga paremaks läinud. Enne eelmist laulupidu kuulsin palju hirmujutte sellest, kui palju võtab aega pinkide paigutamine. Sain kogemuse kaudu teada – 12 meest laotasid 2200 pinki maha kahe päevaga.”

Peretuttav kukkus

“Kõige emotsionaalsem oli minu jaoks laulupeo lõpp, mil dirigent Neeme Järvi kukkus. Ta on minu peretuttav ja vanaisa üks parimaid sõpru. See oli sürreaalne hetk. Istusin staabis ja röökisin meedikutele, et liigutage kiiremini. Esimesel hetkel ei saanudki täpselt aru, mis juhtus. Arvasin, et ta kukkus terviserikke pärast kokku. See oli minu jaoks emotsionaalne ja ärev hetk.”

Ulmeline seltskond 

“Live Nationi korraldatud üritustel ehk kolme rahvusvahelise tipptegija kontsertidel olin ma site manager – see tähendab, et ehitasin platsi ja vastutasin kõige sellega seonduva eest. Lava minu vastutusvaldkonda ei kuulunud, küll kõik muu – väravad, telgid, turvatöö, meditsiin, WC-d, prügimajandus jne. Olen Live Nationiga koostööd teinud alates 2009. aasta Madonna esinemisest.

Laulupeo korraldusjuht olin teist korda, esimese kogemuse sain paar aastat tagasi toimunud noorte laulupeol. Laulupeol vastutasin kogu laulupeo tehnilise toimimise eest. Istusin ürituse ajal staabis koos turvade, päästjate, politseinike, meedikute ja pommigrupiga. See oli väga intensiivne. 

Sain tööl ka esinemisi jälgida, kuigi AC/DC ajal hakkas varustuse mahavõtmine juba kontserdi jooksul. Vaatasime viis lugu ja läksime Mere väravast telki eemaldama, et rekad välja saaks. Veidi nägime lõppu ja kui viimane noot kõlas, hakkas töö uuesti peale.  

Seda tööd teeb ulmeline seltskond. Vahepeal mõtlen, mis pagana äriga me tegeleme. Keegi valmistab mitu aastat üritust ette, siis nädal aega ehitatakse paika, kontsert kestab kaks tundi ja pärast võtame kaks päeva asju maha. See viimane on kõige tüütum, sest terve plats on täis asju, mis on kõik vaja õigesse kohta viia. 

Inimesed punnitavad nädalate ja kuude viisi, et teised saaks kaks tundi kontserti nautida. Aga mulle meeldib selliseid pika perioodiga asju teha. Korraldustiimil tekib ka teine vaib, tekib festivalimelu, omad naljad ja kambavaim.”

Ei taha, et sajandeid räägitaks

“Eks kõik need üritused olid natuke sarnased, aga samas ka erinevad. Timberlake esines põhimõtteliselt Eesti tehnikaga, mis tegi asja lihtsamaks. Kõige nõudlikum oli AC/DC kontsert, sest ajaraam oli pingeline. Plats tuli kiiresti valmis sättida ja see tekitas ärevust. Samas läks kõik leebemalt kui kartsime. 

Neil neljal üritusel käis umbes 300 000 inimest. Ega Eestis väga suuremaks minna ei saa. See on väga äge ja suur vastutus. Laulupidu on muidugi gramm keerulisem. Kontserdil tuleb hoolitseda, et bänd ja crew tunneks end hästi – neid on kokku võib-olla 100. Laulupeol on aga 25 000-30 000 esinejat, kelle eest hoolitseda. Esinejate arv teeb asja mõõtmatult palju keerulisemaks. 

Ega lauluväljak pole kummist. Logistika tekitab peavalu, mugav pole ei esinejatel ega külalistel. Räägitakse, et laulupeole lubatakse liiga vähe inimesi. Ma arvan, et peaks veel vähem lubama, sest seal on kitsas. 

Võrreldes kontsertidega on laulupidu püha puutumatu asi. Laulupeol pole alkoholi, mis teeb turvalisuse mõttes selle lihtsamaks. Aga kui laulupeol midagi pekki läheb, räägitakse sellest sajandeid. Vastutus on suur.”

Eriline fluidum 

“Peavalu tekitas ja vürtsi lisas ilm. Pärast laulupidu oli lauluväljaku vaatepilt väga trööstitu. Rahvamass käis sellest sopasest murulapist üle ja paratamatult ei pidanud pinnas vastu. Kui platsi vaatasime, mõtlesime, et johhaidii, nädala pärast algab ju disc golfi võistlus, aga nad tegid sellega imet, panid palju siirde- ja turbomuru ning said päris hea tulemuse. 

Teine väliürituste suur vaenlane on tuul. Laulupeol lendas kümmekond telki minema, aga õnneks see juhtus öösel ja keegi viga ei saanud. 

Ega selliseid ilmasid varasemast väga ei mäletagi – Live Nationi asjadel on tavaliselt ilus ilm olnud. Timberlake oli ka ju kohutavalt vihmane ja laulupidu oli eriti pöörane, aga sellise ilmaga tekib teistsugune fluidum ja emotsioon. Ega laulupidu toimub igal juhul, vahet pole, mis ilm on, inimesed on kohal!”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised