Kuldmuna 2019. aasta noortekonkursi Taeva Pesamuna ülesandeks on kutsuda üles inimesi suhtuma negatiivsete kommentaaride kirjutajatesse empaatiaga ja muuta seeläbi nende käitumist. Aasta varem tuli noortel luua aga kampaania, mis toetaks narkomaania kahjude vähendamisele suunatud keskuse avamist. Selle väljakutse võtsid toona vastu ka Havasi loovkirjutaja Tiit Liblik ja VAASi animaator/disainer Jaan Sinka, kelle loovlahendus pälvis võidu ja mis veelgi olulisem, süstis usku oma võimetesse.

Fotol: Tiit Liblik ja Jaan Sinka Kuldmuna galal 2018

Proovida midagi esimest korda võib olla teinekord liigagi lihtne. Täpselt nii lihtsalt peaksid inimesed proovima enda jaoks lahti mõtestada ka narkoprobleemi laiemat konteksti, vabanedes eelarvamustest ning usaldades fakte: näiteks linnades, kus pakutakse süstlavahetusteenuseid väheneb HIV-i nakatumine 19 protsendi võrra aastas. Proovi märgata, mõista ja kaasa aidata – avame koos Lasnamäe tugikeskuse.

Tutvu Tiit Libliku ja Jaan Sinka Pesamuna 2018 võidutööga: „Kõik algab proovimisest“. 

Millega te igapäevaselt tegelete?

Tiit Liblik: Olen loovkirjutaja ettevõttes Havas (varasem Idea).
Tegevuste ampluaa on lai: mõtlen kampaaniatele välja loovkontseptsioone ning
tegelen tekstide ja nende toimetamisega. 

Jaan Sinka: Mina töötan produktsiooniettevõttes VAAS, kus olen
animaator ja disainer. Loon graafikat ja kui on tarvis teha animeeritud klipp,
siis mõtlen narratiivi, kujundan sobiva visuaali ja panen selle liikuma. 

Kui kaua olete turundusvaldkonnas tegutsenud?

Jaan: Mul on kogemust üle kolme aasta. Töötasin varasemalt samuti Ideas
ja olingi tegelikult see, kes kutsus Tiidu Ideasse.

Tiit: Mul saab kaks aastat sellest hetkest, kui hakkasin Tartu Ülikoolis
ajalugu lõpetama ja olin portaali Soccernet jalgpalliajakirjanik. Mul ei olnud
kindlat sihti edasiseks ja Jaan ütles, et töötab kohas nimega Idea, kus on
selline huvitav ametikoht nagu loovkirjutaja, mille peale läksin uurima, mida
see endast kujutab. Töö iseloom klappis väga hästi, mistõttu olengi sisuliselt
kaks aastat nüüd turundusvaldkonnaga seotud olnud.

Sukeldusid siis enda jaoks üsna tundmatusse vette?

Tiit: Võib tunduda, et olin
suhteliselt kaugel
sellest valdkonnast, aga tegelikult olen aru saanud, et loovkirjutajaks on väga
raske, kui mitte võimatu õppida. Olen avastanud, et ajalooharidus ja kõik muud
teadmised on tulnud kasuks, sest ma oskan näha laiemalt pilti. 

Tegelikult olime Jaaniga ka juba varem loomingulise tööga
tegelenud, näiteks päris pikalt muusikat ja oma bändi nimega Ouu teinud. Lisaks ka igasugu projekte, kus on tulnud teha erinevaid
videoid ja sketše. Nüüd oleme kõige selle juures leidnud hea loova väljundi, mida võibki elukutseks
nimetada. 

Muusikal on teie elus oluline koht. Kui palju haakub see teie
tööga?

Jaan: Ikka haakub, sest pidevalt mõtleme, kuidas oma bändi paremini
turundada, missuguseid muusikavideoid või visuaale teha, samuti haakub meie tööga laulusõnade kirjutamine. Teadlikult turunduslikele
lahendustele bändi alustades siiski veel mõelda ei osanud. Tahtsime lihtsalt
erineda ja kõik jaburad ideed, mis me sisetunde järgi lõime, läksid käiku. Nüüd turundusvaldkonnas töötades
näen, et kõige jaburamad ideed ongi kõige lahedamad.

Tiit: Oleme mõelnud, et kuidas bändi omamoodi ja lahedamalt teha või
kuidas uut singlit välja lasta. Ühel hetkel oli mõte, et teeks näiteks lahtikäiva
sünnipäevakaardi, mis mängiks avades meie singlit. Turunduse eriala on nüüd
meile justkui teine väljund, kus me saame selliseid ideid välja pakkuda ja
võimalusel ka neid realiseerida. 

2018. aastal osalesite Kuldmuna raames toimuval Pesamuna
konkursil. Kuidas te sellele konkursile sattusite?

Jaan: Sain sellest teada üks aasta varem, olles tööl Ideas. Üks hetk tulid minu
juurde kaks noort kolleegi, kes käisid välja oma ideed ja palusid, et ma
abistaks neid disainiga. Nendelt saingi teada, et niisugune üritus toimub, kuid
ennast registreerida enam ei saanud. Kuna Tiit tuli ka järgmisel aastal tööle
ja temaga on mul hea loominguline klapp, siis pakkusin talle, et tundub äge asi
ja võiks osaleda. 

Miks ikkagi otsustasite oma aega ja energiat Pesamunal
osalemisele kulutada?

Jaan: Pesamuna formaat on väga vaba. Saime kõik hullumeelsed ideed panna mängu ja eks esialgu tundus, et panime ka natuke palju jaburust
sinna. Lõpuks saime aga aru, et need kõige äärmuslikumad ideed,
millega me kompasime piire, olid tegelikult päris head. Sellepärast ongi
konkurss oma olemuselt väga lahe, et kui igapäevaselt oled mingites raamides,
siis konkursil saad
ennast täiesti vabaks lasta. Seega ma ei näinudki seda lisatööna, vaid
järjekordse loomingulise väljundina, kuigi meist kumbki ei võtnud selle jaoks
vabu päevi ja tegime seda sisuliselt öösel. 

Tiit: See oli mingis mõttes meie loomuliku kooskäimise protsessi osa, mille eest
võisime saada ka auhinna, seega tundus see meile kokkuvõttes väga hea
võimalusena.

Möödunud aastal Tervise Arengu Instituudi koostatud Pesamuna konkursi
lähteülesanne nägi ette kampaaniat, mis toetaks narkomaania kahjude
vähendamisele suunatud keskuse avamist. Kuidas te sellele lähenesite ja ideid genereerisite?

Jaan: Lugesime ülesande läbi, saime kokku ja brainstormisime natuke. Siis panime esialgsed ideed paika ning järgmisel päeval hakkasingi juba
visuaalset pilti kavandama.

Tiit: Eks see oli üsna keeruline teema, mille puhul ei saa minna liialt
humoorikaks, sest muidu ei võeta seda üldse tõsiselt. Minu arvates huumorile ei
olnud seal palju ruumi, küll aga mängulisusele. 

Ülesande lahendamiseks oli aega ainult 48 tundi. Kuivõrd
ajasurve raskendas teie tööd või aitas see hoopiski loomingulisusele kaasa?

Jaan: Nii väike ajaraam välistas ülemõtlemise. Ideid genereerides me kohe ka
filtreerisime ja otsisime, millega edasi minna. Mulle isegi meeldis, sest
tihtipeale pikema projekti puhul võib tekkida kahtlusi mingites asjades, mis on
tegelikult juba päris head.

Kasuks tuli ka varasem tihe koostöökogemus, sest me
Tiiduga ei pidanud isegi otsustama, kuidas töö ära jagada, vaid see arusaam oli
meie jaoks täiesti loomulik, kes mille eest vastutab. Esitlusel oli samuti ilma
kokkuleppeid tegematagi selge, millest teine räägib. 

Kas pärast Pesamuna olete ka mõelnud, et moodustate
kahekesi väga hea loovtiimi ja peaks ikkagi töötama ühe katuse all?

Tiit: Me tegelikult nii või teisiti teeme pidevalt tegelikult asju koos, aga eks
me oleme ka seda mõelnud, ei saa salata. 

Jaan: Muidugi on erinevaid mõtteid olnud, aga asi ongi selles, et kuna me
juba teeme väga palju koostööd, siis otseselt midagi katki ei jää, kui me ei
tööta samas ruumis. 

Kuidas te ise oma tööga peale esitamist rahule jäite? Kas oli
selline tunne, et nüüd on küll midagi, mis sai väga hästi tehtud?

Jaan: Tunne oli päris hea ja uskusime, et päris lahe asi sai kokku pandud. Kas
aga lausa nii hea, et kohe võidutöö, seda mina küll ei osanud veel tajuda. Mõtlesime,
et kui sobib, siis väga lahe, kui ei sobi, siis me andsime endast ikkagi
parima. 

Mis teid motiveeris?

Tiit: Arvan, et see teema ise mingis mõttes aitas. Projekt oli selline,
et kui hästi teha, siis sellest on reaalselt ühiskonnale kasu ja sellega saab
muuta midagi – nii klišeelik kui see ka pole. 

Jaan: Mind motiveeris tegutsema just teema ise, kuna mu elukaaslane on
sotsiaaltöötaja ja see on talle südamelähedane teema. Seega oli mul hea meel anda ka oma panus.

Mida veel andis teile Pesamuna konkursi võitmine?

Jaan: Kaks tööpakkumist. Tiidule vist isegi veel rohkem. 

Jäite kohe tööandjatele selle võiduga siis silma?

Tiit: Ilmselt ikka. On tuldud rääkima ja ma arvan, et paljuski tänu sellele. Minu
jaoks oli oluline ka enesekindluse kasv, sest Pesamuna võtmisel ei olnud ma
veel aastatki olnud loovkirjutaja ja osalt tänu sellele võidule sain aru, et
see valdkond sobib mulle.

Jaan: Enesekindlust andis kindlasti, aga minu arust kõige rohkem andis kinnitust
sellele, et me peaks rohkem projekte tegema ja uskuma asjadesse, mida me tahame
teha. See andis motivatsiooni teha oma projekte ja näitas, et meie loomingust
võib saada asja.

Teie võidutöö “Kõik algab proovimisest”
käsitleb seda, kuidas muuta ühiskondlikku arusaama narkomaanidest. Kui palju
teie igapäevases töös tuleb ette sellist ühiskondliku arusaama muutmise soovi? 

Tiit: Ma arvan, et sellised sotsiaalteemad on ikkagi laias laastus riigihanked,
kus peab mingisuguseid käitumisharjumusi, mustreid või ühiskondlikke hoiakuid
muutma. Kogemusi ka selliste teemade puhul ikkagi oli, sest osaleme hangetel ka agentuuriga.

Jaan: Mina olen kokku puutunud näiteks Päästeameti kaudu, kellega tegime
eelmisel aastal kolm erinevat klippi. Üks neist oli tõsisema iseloomuga ja kaks
olid rohkem läbi nalja, mis oli omaette harjumatu, et tõsiseid teemasid läbi
nalja lahendada. Näiteks ühes suitsuandurite kampaanias reklaamis maakler maha
põlenud kortereid. Üritasime piiri leida, kus nali üle võlli ei läheks.

Sellised kampaaniad teevad loomeinimesi ettevaatlikuks? 

Jaan: Kahtlemata, sotsiaalkampaanias nalja teha on väga riskantne ja
peab igati väga maitsekas lähenemine olema.

Tiit: Huumori kasutamine võib ennast õigustada, kui see tõmbab rohkem tähelepanu
probleemile, aga samas ei alahinda probleemi tõsidust. Kohati võib see olla
õhkõrn piir, kust lahendus läheb hästi täppi või siis vastupidi jätab sellise
mõru maitse suhu.

Kui tihti tulevad kliendid sooviga, et teeks nüüd midagi
kardinaalselt erinevalt?

Jaan: Seda soovi avaldatakse küll, et teeme midagi erilist, aga suunitlusi ei
ole ja see “erilisus” ongi kõige suurem soov. Minu arvates tasub
eriti just pikaajalise kliendi puhul pakkuda julgelt välja ka
kõige hullumeelsemad ideed, sest muidu võibki jääda oma turvatsooni ja isegi
kui klient soovib seda ideed teostada veidi leebemalt, ei ole see ikkagi päris
tavapärane või igav.

Kas noorus on turunduses pigem hea omadus või pigem
puudus, sest see tähendab üldjuhul ka vähem kogemusi?

Jaan: Kogemus aitab vigu vältida, aga samas vigu peab tegema, et saada kogemusi.
Noorus ja noored on ka need, kes aitavad ettevõttesse tuua värskust, filtrita
mõtteid. Kui oled juba piisavalt kogenud, siis võibolla eeldad, kuhu panustada
ja kuhu mitte, sest mingi asi on viimased kümme aastat hästi toiminud. Ajad aga
muutuvad ja noored aitavad nende muutustega kaasas käia.

Tiit: Sihtgrupp jääb tihti samaks, aga inimesed, kes seda tööd teevad,
paratamatult vananevad. Ma arvan, et noortel võib kindlasti olla eelis
siinkohal tajuda, mis on nende eakaaslaste silmis cool.

Kas turundus on teie hinnangul hea valdkond, kus noor
tegija võib katsetada, proovida ja ennast ületada?

Tiit: Ma arvan, et kogu see tegevus, alates kampaaniate välja mõtlemisest kuni
teostuseni, on kindlasti arendav ja väga hea väljund, kuidas oma loomingulisi
ideid ja mõtteid realiseerida. Minu töös tuleb tihti ette veel olukordi, kus pean
suutma kiiresti ümber lülituda ühest valdkonnast teise ja eks ka see on
arendatav, kuidas seda veel lihtsamalt ja efektiivsemalt teha.

Jaan: Ma tegelikult Kunstiakadeemias õppides ei kujutanud ette, et saan
loometööga teenida raha ja veel nii, et käia selle rahaga ka reisimas. Kogu aeg
on manatud ette pilt, et see on pidev pingutamine ja natuke virelemine. See, et ma saan samal ajal nautida elu,
tundus minu jaoks utoopia, aga praegu on reaalsus ja mis põhiline, see on ka
lõbus.

Mulle tundub, et selles valdkonnas tegutsedes saan
arendada loovust erinevates suundades. See, et ma saan proovida erinevaid stiile ja visuaalseid lahendusi, arendab väga
palju, olgugi, et pidevalt uute ideede genereerimine võib olla üsna koormav. Aga millal veel seda teha, kui mitte noorena.

Intervjueeris: Merilin Sarapuu, Dalton

Vaata ka: www.kuldmuna.ee

Kõik uudised