Kui ma 2011. aastal turundusmaastikul esimesi samme tegin, ei teadnud ma Kuldmuna konkursi eksistentsist suurt midagi, aga juba järgmisel aastal käisime agentuuriga Pärnu ööklubis Sunset toimunud üritusel, kuigi ühtegi tööd me ei esitanud, kirjutab Orangetime’i partner Mikk Puurmann.

Orangetime ei olnud tolleks ajaks Kuldmunale liiga palju töid esitanud ega ühtegi Kuldmuna võitnud – üritusturunduse kategooria lisati Kuldmunale kõigest mõni aasta varem, 2009. aastal.

Põhjus ei peitunud loovate ideede või nende teostuse puudumises, vaid oskuses oma töid konkursile esitada. Üritustest valminud järelvideod olid kohutavad ning sõnumi edasiandmisega jäime selgelt hätta. Ja kokkuvõttes tegi Broadline nagunii igal aastal puhta vuugi.

Nagu elus ikka, hakkavad asjad juhtuma siis, kui pöörad fookuse õigesse kohta ja midagi päriselt tahad. 2014. aastal lendas potilt kaas pealt.

Ajast ees

Meie Kuldmuna-teekonna algfaasis mängis väga olulist rolli koostöö Coca-Colaga. Kliendina oli neil ambitsiooni innoveerida ja julgust usaldada agentuuri pakutud ideid. Meie poolt lisandus sellele davincilik leiutamistahe ning järjest sügavam seoste loomine tehnoloogia, brändi ja tarbijakogemuse vahel.

Tagantjärele võib öelda, et olime kohati oma ajast ees ning lõime lahendusi, mis alles kümmekond aastat hiljem on üritusturunduses tavapraktikaks saanud. Sama oluline oli oskus töid esitada. Siin mängis suurt rolli koostöö videoeksperdi Heigo Leplaga, kelle käekiri erines kardinaalselt kõigest, mida varem olime näinud või ise teinud. Tema töödes oli dünaamikat ja energiat. Just seda, millest meil seni vajaka oli.

Aga esimesest võidutööst lähemalt – Coca-Cola kaasamislahendus festivalil Positivus 2013. See oli aasta, mil Coca-Cola tuli välja personaliseeritud kampaaniaga „Share a Coke“, asendades joogipudelite klassikalise logo inimeste nimedega. 

Fenomenaalne turundusidee, sest inimese nimi on üks maailma kõige olulisemaid asju. Tuginedes kampaaniale sai meie ülesandeks välja töötada lahendus, kuidas seda sõnumit võimalikult kaasahaaraval viisil festivalikülastajateni viia.

Väntamine

Neli jalgratast laval, neli võistlejat. Nende ees ekraan, kus iga osaleja nime ja näo juures on suur tühi digitaalne Coca-Cola purk. Tähelepanu, valmis olla, start. Mida kiiremini väntasid, seda kiiremini täitus sinu purk vedelikuga. Parimad said võistluse lõppedes omanimelise Coca-Cola purgi. 

Mul on meeles, et müüsime alguses maha ka idee, kuidas teatud ajahetkedel ilmub festivalialale välgu ja paugu saatel kullerdroon ja toob õnnelikule osalejale tema nimelise purgi… Võib-olla oli see juba liig, või siis vähemalt enne mõnede ideede esitlemist võiks veenduda, et need on ka teostatavad. Tuletan meelde, et aasta oli 2013.

Tuumikmeeskond, kellega idee sündis, oli äge. Kaasasime kodustatud itaallasest interaktiivsusgeeniuse Ottavio Cambieri ning tema prantslasest insenerist partneri Mathieu (kes elab nüüd otsapidi Vormsil). Jalgrattad soetasime ühe hollandlase käest. Ottavio jutustab mulle siiamaani, kuidas ta igatseb neid iga-aastaseid festivalilahenduste ajurünnakuid. See andis võimaluse eesmärgipäraselt innoveerida.

Ka kõige loovam ja tehniliselt tugevam meeskond vajab ideede elluviimiseks kliendi ambitsioonikust lennata ja vastastikust usaldust. See on inimsuhete põhine äri, head ideed sünnivad sünergiast ja heast vaibist.

Terve Paldiski

Miks ma arvan, et tegemist oli hea tööga? Seal oli omavahel põimunud võistlusmoment, ülim interaktiivsus, sõpradega veedetud aeg, väga tugev brändi nähtavus ning kampaania põhisõnum. Asjalik kombinatsioon. Kolme väga pika päeva jooksul lookles lahenduse ees katkematu järjekord festivalikülastajatest, kes tahtsid end proovile panna, näha oma nime ja nägu suurel ekraanil ning lahkuda personaliseeritud purgi ja hea emotsiooniga. 4000 osalejat. Seda on sama palju kui Paldiskis elanikke.

Kõige tipuks suutsime omanimelise purgi üle anda ka üritust väisanud Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilvesele.

Esimese Kuldmuna pälvimise ürituse juures meenub eredalt ka see, kui keeruline oli agentuurist inimesi sündmusele kohale saada. Paljudel olid juba teised plaanid, sh minul endal. Kolleeg Hardi sai reede õhtul teisel peol olles teada, et Orangetime’ile on oodata keskmisest rohkem mune ning suutis seepeale poole tseremoonia pealt ennast üsna joviaalses meeleolus Lennusadamasse kohale tuua ja meid ikkagi esindada.

Kuldmunade võitmise või mittevõitmisega pole meie jaoks kunagi erilisi pingeid kaasnenud. Küll aga lõid 2014. aasta auhinnad tugeva platvormi järgnevateks aastateks. Tööde esitamine muutus heas mõttes rutiiniks ning oleme seda alati võtnud väga tõsiselt. Enamjaolt saame juba varajases faasis aru, kas mõnel projektil on konkursil potentsiaali või mitte. Töid ei ole mõistlik esitada lihtsalt esitamise pärast, see on ressursimahukas nii ajaliselt kui ka rahaliselt.

Kas Kuldmuna konkursil osalemine ja auhindade võitmine on end ära tasunud? Ma ei ole kunagi loonud illusiooni, et Kuldmunaga võidad kliendi usalduse. Selleks on vaja head tööd teha, osata kuulata, pidada lubadustest kinni ja täita ühiselt seatud eesmärgid.

Aga minu jaoks on need auhinnad eelkõige olulised kollektiivile. Loovad positiivseid emotsioone ja kinnitavad tunnet, et oleme koos midagi väärtuslikku loonud ja lahedaid asju teinud. Ja sellist lugu kirjutades on neid hetki eriti sümpaatne meenutada.

Minu esimene Kuldmuna on TULI lugudesari, kus Eesti reklaamiinimesed meenutavad esimest Kuldmuna konkursilt võidetud autasu. 

Autor: Mikk Puurmann, Orangetime
Toimetas: Siim Kera, TULI

Kõik uudised