Tänavu EKA lõpetanud Filipp Rodtšenkovi bakalaureusetöö tulemusena valmis valgusti ning selle bränding. Palusime tal sellest lähemalt kirjutada.

1 – isiklik lähtepunkt

Kui hakkasin iseseisvalt elama, tundsin, kui suur mõju on valgusel koduse hubasuse tunnetamisel – eriti õhtuti, kui on oluline töörežiimilt puhkusele ümber lülituda.

Ühel hetkel hakkasin sotsiaalmeedias üha sagedamini märkama projekte, kus valmistati 3D-printeri abil lampe. See inspireeris mind – nende projektide kaudu nägin võimalust luua midagi tõelist ja toimivat. Tundsin, et mul on piisavalt teadmisi ja oskusi, et ise proovida. Pärast esimest katsetust 2024. aasta suvel sai kiiresti selgeks, et see pole sugugi lihtne.

Teiseks oluliseks tõukeks sai minu praktika Velveti disainiagentuuris. Töötasin seal välja Emili Kooli visuaalse identiteedi. See inspireeriv kogemus äratas minus soovi läbida kogu tee: ideest visuaalse lahenduseni.

Sügissemestri lõpuks tundsin väsimust graafilisest disainist selle harjumuspärasel kujul. Mõistsin, et tahan proovida midagi muud – mitte radikaalselt vastandlikku, vaid külgnevasse valdkonda kuuluvat. Kuna õpin graafiliseks disaineriks, olen kolme aastaga omandanud lisaks tööriistadele ka üldise disainimõtlemise: töö vormi, konteksti ja visuaalse loogikaga. Mind huvitas nende teadmiste rakendamine mõnes muus valdkonnas – sellises, mis on käegakatsutavam, seotud ruumi, objekti ja materjaliga.

Muidugi olid mul kahtlused: kas on sobilik pühendada pool lõputööst tootedisainile, kui minu eriala on graafiline disain? Aga just lõputöö tõsidus muutus minu jaoks sisemiseks kohustuseks: kas viin selle projekti lõpuni või ei lõpeta ülikooli.

Mind huvitas kogu tee läbimine: idee mõtlemine, projekteerimine, valmistamine ja kujundamine, kasutades ainult ülikooli ressursse. Nii sündis idee mitte lihtsalt valmistada lampi, vaid luua selle ümber ka bränd. See projekt sai katseks uurida, kuidas visuaalne identiteet ja tootedisain võivad eksisteerida üheskoos ühe tervikliku loo raames.

2 – toote sünd: idee, otsingud ja tagasilöögid

Mind huvitab Jaapani kultuur, mistõttu said minu peamiseks inspiratsiooniallikaks Jaapani lambid. Kõige enam köitis mind tōrō. Kivist aiaküünal, mida võib kohata Jaapani aedades ja templites. Need ei valgusta mitte ainult radu, vaid loovad ruumis rahu, kohalolu ja suunatunde.

Sellest tekkis idee teha lamp esikusse – ruumi, mis võtab vastu, saadab teele ja juhatab. Tavaliselt põleb seal ere laevalgusti. Mina tahtsin selle asendada sooja, hajutatud ja külalislahke valgusega. Kujutasin ette valgust, mis tungib läbi riisipaberi: pehme, summutatud ja taktiilne.

Alguses mõtlesin lambi lisafunktsioonile – näiteks võtmete ja muu pudi-padi hoidmisele. Protsessi käigus sain aru, et isegi ainult valgusti funktsiooniga on piisavalt keeruline toime tulla.

Lisaks visuaalsetele viidetele toetusin abstraktsematele Jaapani ideedele: wabi-sabi – ebatäiuslikkuse aktsepteerimine; ma – tühjuse olulisus; ning KonMari meetod – hoida enda ümber vaid neid asju, mis tekitavad meeldivaid tundeid. Need põhimõtted ei andnud ainult üldise tonaalsuse, vaid aitasid ka konkreetsete otsuste langetamisel – alates detailide vormidest kuni materjalivalikuni.

Tehnilise poole pealt valisin 3D-printimise – meetodi, mis ühendas kättesaadavuse ja paindlikkuse. Kasutasingi taaskasutatavat PLA-d, sest see oli kergesti saadaval ja võimaldas üksikobjektide valmistamist ilma liigsete jäätmeteta. 

Vaatamata eelistele polnud esimene prototüüp edukas: printimine kestis liiga kaua, tulemus oli kare ja ebamugav kasutada. See oli oluline kogemus, mis näitas, et tehnoloogia ei paku ainult võimalusi, vaid seab ka piiranguid.

Seejärel pöördusin tagasi füüsilise maketeerimise juurde. Hakkasin tegema mudeleid kartongist – need olid kiired ja arusaadavad, justkui ruumilised visandid. Esimest korda tundsin protsessist tõelist rõõmu: ideed muutusid käegakatsutavaks minutitega, mitte tundide või päevadega. See aitas mul mõelda lihtsamalt, selgemalt ning töötada kiiremini.

Mulle muutus oluliseks, et ka teised materjalid oleksid kohe kättesaadavad. Ma ei tahtnud tellida detaile postiga ja oodata. Tahtsin minna lähimasse ehituspoodi, osta kõik vajaliku ja tööga kohe jätkata.

Alguses plaanisin kasutada LED-riba, kuid sellele sobiva ja esteetilise toiteallika leidmine osutus keerukaks. Seetõttu valisin E14 pirni – lihtsa ja universaalse lahenduse, millele saab sobiva pirnipesa igast poest. See otsus andis ka rohkem paindlikkust katsetamiseks.

Uue lähenemisega hakkasin kombineerima materjale: 3D-prinditud detaile, vineeri ja pleksiklaasi. Mulle meeldis, kuidas külm, klaasi imiteeriv akrüül oli kontrastis sooja ja elava vineeritekstuuriga. Plast jäi neutraalseks sillaks, mis sidus need väljendusrikkad materjalid omavahel. Läbi nende materjalide soovisin ühendada kaasaegse linna tehnoloogilisuse ja maalähedase rahu, mida võib kogeda looduses olles.

Tulemusena sündis lamp, mis visuaalselt meenutas tōrō lampe – mitte koopiana, vaid justkui kajana. See ei olnud täiuslik, kuid oli ehtne. See tundus piisav ja otsustasin edasi liikuda.

3 – brändi sünd: kuidas bränd tekkis?

Kui alustasin brändiga tööd, ei saanud ma peaaegu üldse aru, mis see on või kust peaks alustama. Varem tundus mulle, et bränd tähendab logo, fonti ja värvipaletti. Kõik see mõjus välise kujundusena. 

Mul oli visuaalse identiteedi loomisel kogemus olemas – see meenutas pigem rõivaste valimist inimesele, kelle iseloom on juba tuttav. Tomoro puhul oli teisiti: ma alles hakkasin mõistma, kes ta on, ning pidin välja mõtlema, milline ta võiks olla.

Ma ei salga, et tihti kahtlesin, kas ma lihtsalt ei mõtle kogu seda asja välja. Teisi brände vaadates oli mul raske aru saada, mis väärtused neil võivad olla ja kas abstraktsel asjal üldse saab väärtusi olla. Aja jooksul sain aru, et bränd ei tähenda omaduste kogumit, vaid pigem hoiakut, seisukohta, suhtlemisstiili – nagu päris inimesel. See on midagi, mis avaldub tema suhtumises maailma.

Järk-järgult hakkasin märkama, et bränd koosneb assotsiatsioonidest. Esimesed ja lihtsamad neist on visuaalsed: logo, fondid, värvid. Need aitavad väljendada abstraktsemaid mõisteid: rangust või lohakust, rahu või ärevust, avatust või kinnisust. Visuaalse keele kaudu saab anda mõista, mida objektist oodata ning kuidas ta käitub.

Mind hakkas huvitama brändist laiemalt mõtlemine. Näiteks on brändid olemas mitte ainult ettevõtetel, vaid ka riikidel või isegi loomadel. Kui proovida kirjeldada kasside “brändi”, tekib kohe kujutluspilt: veidi isekas olend, kes teeb, mida tahab, mõnikord isegi kiusu pärast, aga ometi me armastame neid ja rõõmustame, kui nad tulevad nurruma. Seda võib nimetada üldistuseks, aga mingis mõttes see ongi brändi olemus – äratuntav kujund, kus põimuvad käitumine, assotsiatsioonid ja emotsioonid.

Selle mõttega pöördusin tagasi Tomoro juurde. Et aru saada, milline ta võiks olla, kujutasin teda inimesena. Valisin omadused, mis on mulle endale lähedased ja mida tahaksin endas arendada: rahu, ausus, vaoshoitus, enesekindlus ilma pealesurumiseta. Tomoro ei püüa paista parem, kui ta tegelikult on. Talle on omane ka kahtlemine. Ta aktsepteerib oma eripärasid ega püüa olla kõik korraga. Ta räägib rahulikult, ilma keeruliste sõnadeta, ilma surveta – sõbralikult ja inimlikult. Nagu vestluskaaslane, kellega on õhtul kodus mõnus lihtsalt istuda ja rääkida.

Nii sündis sellest esialgsest segadusest ja kahtlustest sisemise loogika tunne: brändi iseloom, käitumine ja toon. See tunne sai aluseks visuaalse identiteedi edasisele arendamisele.

4 – visuaalne identiteet ja brändielemendid

Kui alustasin tööd brändi visuaalse poolega, oli mulle oluline säilitada äsja kujunenud meeleolu. Ma ei tahtnud kohe logo kallale asuda, otsustasin alustada illustratsioonist. See oli omamoodi soojendus: kerge ja loominguline viis liikuda tootedisainilt tagasi graafilise disaini juurde.

Väga kiiresti leidsin fondi, mis tundus sobiv. See mõjus sõbralikult, kuid vaoshoitult. Sellel ei olnud tugevat karakterit, mis oleks kogu tähelepanu endale tõmmanud, aga see polnud ka ilma näota Helvetica. Selle ümarad vormid sobitusid hästi illustratsiooni stiiliga ning tundsin, et olen leidnud õige visuaalse hääle.

Logo ehitasin üles nime Tomoro põhjal, mind inspireeris lambi akrüülkaane kuju. Tahtsin, et logo ei oleks staatiline märk, vaid pigem vorm, millega saab mängida ja variatsioone otsida. See jäi lihtsaks ja arusaadavaks, aga samas avatuks tõlgendustele.

Alguses plaanisin välja töötada pakendi, mis sobiks ka postitamiseks. Kuid komponentide vormid osutusid liiga erinevateks ja universaalset lahendust ei õnnestunud leida. Siis muutsin ülesannet: kui keegi üldse selle lambi ostab, juhtub see tõenäoliselt näitusel. See tähendab, et pakend peaks olema piisav vaid selleks, et lamp koju kaasa võtta, mitte rohkem ega vähem.

Lõpuks piirdusin väikese tiraažiga ja kinkisin lambid inimestele, kes on mulle lähedased. Ma ei hakanud neid müüma. Mingil hetkel tundsin projektist väsimust ja sain aru, et praeguses etapis on mulle olulisem mitte äriline edu, vaid lõpetatuse tunne. Tahtsin selle loo lõpuni viia – lihtsalt, ausalt ja inimlikult.

5 – mida ma mõistsin ja mida õppisin

Mõnikord tundub, et tulemust peab justkui endast välja pressima. #riti siis, kui kardad, et üks ebaõnnestunud etapp võib kogu projekti nurjata. Aga üha enam olen ma veendunud, et tõeliselt tugevad tööd sünnivad siis, kui sa lõpetad enda survestamise ja lihtsalt lased protsessil kulgeda. Kui usaldad seda ega püüa tulemust ette määratleda, keskendudes vaid tegevusele endale.

Selles projektis proovisin teha asju, mida ma polnud kunagi varem teinud. Minu ettekujutus tootedisainist oli üsna pealiskaudne. See viis selleni, et seadsin endale liiga kõrged eesmärgid ja pettusin, kui ei suutnud neid täita. Aja jooksul mõistsin, et asi polnud minu võimekuses, vaid hoopis ebarealistlikes ootustes.

Et mitte perfektsionismi ja vastutuse raskuse all uppuda, sõnastasin endale põhimõtte: kui läheb raskeks, proovin määratleda minimaalselt aktsepteeritava tulemuse. Sellise, millega olen veel rahul – isegi kui see on 70%, on see palju rohkem kui null.

Üks kõige väärtuslikumaid järeldusi oli see, kui palju mõjutab visuaalne identiteet objekti tajumist. Sama ese võib kontekstita tunduda tühi, aga ellu ärgata, kui tal on hääl, lugu ja iseloom. Ma tundsin, kuidas graafiline disain ei ole lihtsalt kaanepilt, vaid eseme sisemise loogika peegeldus – see, mis ühendab objekti ja inimest.

See projekt aitas mul taas uskuda graafilisse disaini. Proovisin ennast teises valdkonnas ja mõistsin, kui universaalsed on need oskused, mida olen kolme aasta jooksul omandanud. Võimalus ümber lülituda andis mulle mitte ainult puhkust, vaid ka uue vaatenurga oma ametile.

Ja lõpuks sain aru, kui oluline on mitte karta proovimist ja kahtlemist. Mõnikord tulevad parimad lahendused mitte kalkulatsioonide, vaid huvi kaudu. Just huvi ongi kõige olulisem tõukejõud.

6 – kokkuvõte

Kui hakkasin üksi elama, soovisin lihtsalt hubasust ja pehmet valgust. Nüüd, selle tee lõpus, saan aru, et koos valgusega olen saanud palju rohkem – kogemuse, kindluse ja uue vaate oma erialale. Tomoro ei pruugi kunagi saada seeriatooteks. Aga minu jaoks sai ta sammuks edasi. Kinnituseks, et isegi tundmatus valdkonnas võib leida kindla toe, kui usaldada protsessi. See projekt tuletas mulle meelde, et disain on ennekõike viis näha, tunda ja märgata. Vormid, materjalid ja tööriistad on vaid tehniline külg.

Autor: Filipp Rodtšenkov

TULI avaldab suvel kõrgkoolide turundusteemalisi lõputöid. Head lugemist! 

Kõik uudised