Kas tehisintellekt võtab tulevikus kasutajakogemuse või -liidese disainerite töö üle? Või jääb ta pigem abimeheks, kes toetab ja täiendab disaineri loomingut? Just neile küsimustele otsis Õnnela Randmaa oma magistritöös vastuseid.

Kui palju toetub Eesti disainer täna tehisintellektile prototüüpimise etapis? Enam pole see pelgalt kauge tulevikutehnoloogia, vaid paljudes valdkondades igapäevane tööriist. Sellest mõttest lähtudes uurisin, millised on Eesti kasutajakogemuse- ja liidese disainerite senised kogemused tehisintellekti rakendamisel – milliseid tööriistu nad juba kasutavad, kuidas need on mõjutanud prototüüpide loomist ning milliseid muutusi nähakse disaineri rollis tulevikus.

Magistritöö eesmärk oli kaardistada tehisintellekti kasutus prototüüpimise protsessis. Selleks intervjueerisin 12 Eesti kasutajakogemuse ja -liidese disainerit – nii vabakutselisi kui ka majasiseste ja -väliste projektidega töötavaid.

Peamised tulemused:

• Hoiakud tehisintellekti kasutamisesse on valdavalt positiivsed. Kogenumad disainerid usaldavad tehisintellekti rohkem ega karda, et nende amet ohus oleks. Pigem nähakse seda kui võimalust, et oma rolli täiendada ja muuta.
• Tehisintellekt kui abimees. Seda nähakse eelkõige toetava ja abistava tööriistana, mis võimaldab kiirendada ideestamist, sisuloomet, toetada loovust, parandada prototüüpide ligipääsetavust, kvaliteeti ja kasutajasõbralikkust, luua minutitega funktsionaalseid ning interaktiivseid prototüüpe ja anda tagasisidet olemasolevatele ideedele või prototüüpidele. Läbi sellele suudab tehisintellekt prototüüpi realistlikumaks ja väärtuslikumaks muuta, toetades ühist arusaama ning aidates disaineritel teadlikumaid otsuseid langetada.
• Tööriistade kombineerimine annab parima tulemuse. Interaktiivsete prototüüpide loomiseks on kõige efektiivsem kombineerida erinevaid tööriistu. Nii on tagatud prototüübi kõrgem kvaliteet ja vähenevad ka kvaliteediriskid. 
• Erinevad töövormid toovad erinevad kogemused. Vabakutselised ja majaväliste projektide disainerid kasutavad tehisintellekti rohkem ja on ka genereerinud prototüüpe. Majasisestes tiimides ollakse tagasihoidlikumad, tihti ka eelarvepiirangute tõttu.
• Generatiivse tehisintellekti abiga on võimalik esialgne prototüüp koostada vaid minutitega, kui muidu läheks selle peale mitu tööpäeva.
• Kitsaskohad on olemas. Suurimad piirangud on seotud tehisintellekti väljundi ebausaldusväärsuse, originaalsuse puudumise, loovuse pärssimise, andmekaitse ja autoriõiguste küsimustega. Samas on leitud riskide maandamiseks loovaid lahendusi nagu andmete kodeerimine.
• Disaineri roll muutub, aga ei kao. Usutakse, et tehisintellekt jääb abistavasse rolli, sest tema genereeritud sisendit on lihtne ära tunda. Kuigi tehisintellekt viib disainiprotsessi uuele tasemele, siis inimese loomingulisus, kultuur ja empaatia jäävad asendamatuks. Pigem muutub disaineri roll strateegilisemaks. Kui seni on disainer olnud probleemi lahendaja, siis tulevikus liigub fookus strateegilisuse ja autonoomia peale.

Magistritöö tulemused kinnitavad, et disaineril ei ole põhjust tehisintellekti karta – pigem tasub õppida seda targalt kasutama. Samas on oluline meelde tuletada, et tehnoloogia üksi ei tee imesid – see sõltub alati inimesest, kes seda kasutab. Disainerid, kes kasutavad oma loovust ja empaatiat, kuid võtavad julgelt appi ka uued tööriistad, on need, kes kujundavad homse kasutajakogemuse.

Loe lõputööd

Autor: Õnnela Randmaa, TalTechi juhtimise ja turunduse õppekava teenusedisaini suuna lõpetaja 2025

Kõik uudised