Mart Kase peab tänavu juubelit. Nimelt pakkis ta kümme aastat tagasi oma asjad kokku agentuuris Division, kus töötas loovjuhina, ning kolis koos kaasaga Valgamaale Kaagjärve külla esivanemate tallu. Võttis kitsed, peagi sündisid lapsed, tänaseks on saanud endisest NO99 teatri dramaturgist ja reklaamikirjutajast hoopis Lüllemäe põhikooli direktor. Tegime juubeli puhul kaugkõne Kagu-Eestisse!

Mart, täpselt kümme aastat tagasi olid Divisioni loovjuht, aga siis käis justkui mingi klõks. Võtsid asjad selga ja kolisid metsa. Kas võib öelda, et sa põgenesid millegi eest?

Kindlasti põgenesin. Enam ei osanud linnas endale väljakutset näha. Kõik läks kuidagi loomulikku rada mööda. Tegelikult oli kitsede võtmine alati abikaasa mõte. Mingit arutelu nagu polnud – ta ütles, et võtame, ma ütlesin, et olgu, võtame. Kui kitsed päriselt kohale jõudsid, siis said neist rohkem nagu minu loomad. Lasime asjadel omasoodu minna ning järsku olimegi talunikud. Siis tulid juba lapsed… Poolteist aastat tagasi mängis elu kätte koolidirektori rolli. Eks näis, mis edasi tuleb.

Paljud unistavad sellest, et töötada ägedas agentuuris ägedal ametikohal. Kuidas ikkagi saab juhtuda, et järsku ei ole enam väljakutset? Valdkond on ju vinge, põnev, pidevalt muutuv. Ümbritsevad inimesed on loovad!

Mul õnnestus kokku viis korda käia Cannes’i reklaamifestivalil… Ja mulle tegelikult tundub, et reklaami, agentuuride ja loovuse kuldaeg jääb minevikku. Meie väikesel turul on olulisel kohal igasugune PR, juhtide oskus rääkida ja muu kommunikatsioon. Seda kõike on ise niivõrd lihtne välja mängida, kui võrrelda killustunud reklaamiga. Teine nüanss oli ka see, et ma ei ole eriline digiturunduse inimene. Ma ei tea, kuidas neid Google Ads’e täpselt seadistada ja kellele on vaja suunata. Mulle meeldis teha võimalusterohkete eelarvetega telereklaame.

Nüüd maal elades ei tea ma telereklaamidest enam midagi. Mul pole televiisorit ja vahel Youtube’ist ehk näen midagi. Näiteks praegu ei meenu mulle mitte ükski teleklipp.

Sa oled elukutseline lugude jutustaja. Töötanud teatris ja agentuuris, nüüd oled pikalt olnud maal. Kus sa oled olnud elu parimas vormis?

Ma loodan, et elu parim vorm veel tuleb. Aga kui sa niimoodi küsid, siis lugude jutustamise vorm on seotud otseselt sellega, mis su ümber toimub. Teisalt ka raamatute hulgaga, mida loed. Selle teisega on mul praegu kehvasti, sest lihtsalt pole aega. Aga kõige rohkem lugusid tean ma just praegu. Kõik see, kuidas inimloomus kasvab ja areneb, mida ta arvab, kus on konfliktid ja nii edasi. Väikese kooli direktori töö on ikka väga inspireeriv amet, kui räägime lugude jutustamisest. 

Agentuuris istuvad inimesed palju laua taga. Siis käivad koosolekutel… See on väga väike osa elust. Sind ümbritsevad sarnased inimesed.

Kui see oleks siin vabariigis minu teha, siis näitlejad ja stsenaristid peaksid õpingute käigus olema pool aastat põhikoolis õpetajad. Pole oluline, mis ainet nad õpetaksid, aga siis näeksid nad ka päris elu. Peo peal pakutakse inimolemust läbi ja lõhki. Agentuuris ega teatrikoolis ei näe asju piisavalt puhtalt ja siiralt. Võime rääkida lastekaitsejuhtumitest kuni inimestevaheliste konfliktideni. Ja loomulikult näen iga päeva ka väga palju positiivseid ja siiraid emotsioone.

Sa näed noori igapäevaselt. Me justkui aimame, et midagi on nutipõlvkonna puhul teistmoodi, kui oli varasemate generatsioonide puhul. Räägitakse süvenemisvõimest ja paljust muust. Kui võtta mõõdupuuks loovus, kas siis on näha, et noored on läbi nutimaailma kuidagi loovust kaotamas?

Ma ei tea! Küll aga tean seda, et meie koolis on 8.15 kuni 15.45 kestev nutikeeld. Kui on vaja emale helistada, siis muidugi saab küsida ja seda teha. Aga muul ajal ei olegi vaja nutiseadmeid näppida. Mina isiklikult usun, et nutiseadmes olek pärsib inimeste pingutusvõimet. Lihtsam on mänge kerida, kui midagi mõelda. 

Laps peab saama teha seda, mis on huvitav. Kui talle anda võimalus, siis ta tegeleb sellega. Ei ole nii, et “minu laps ei tohi seda teha” või “minu laps ei tohi pingutada” või “minu lapsele ei tohi seda ega teist öelda.” Tuleb dialoogi pidada ja niimoodi kasvab ka loovus. 

Loovus on väga tähtis ka nendel elualadel, mille puhul tundub, et need pole üldse loovad. Loovus on uue lahenduse leidmine. Lugesin siin äsja ajalehest teaduse kohta, kuidas meil on raske läbi lüüa väga palju ressurssi vajavates valdkondades. Nagu jalgpalliski on meil väga raske saada kokku 20-30 kõva matsi, et midagi saavutada. Seega on meie edu võti paljuski leiutaja-tüüpi inimestes, kes suudavad leida praktilise elu väljakutsetele häid lahendusi. Ometi proovitakse ka teaduses teha liiga suuri asju, kuigi raha ja inimeste hulk on liiga väikesed, et võidelda maailma suurte ülikoolide keskustega. 

Lühidalt: lapsed on endiselt loovad ja nutikad. Siin väikekoolis ollakse praktiliste lahenduste leidmise osas väga nutikad. Kui asjad puudutavad näiteks matkamist, kalastamist või grillimist, siis noored koguaeg tegutsevad ja mõtlevad. Pole kahtlustki, et sellised inimesed saavad elus hakkama. Paljud neist ei hakka kunagi laulukirjutajaks, aga neil on teistmoodi loovus. 

Viimasel ajal arutatakse tähtsatel loovuskonverentsidel palju AI teemadel. Kas robot võib sinu arvates olla loov?

Ma ei tea, kas see on viga või mitte, aga mina pole AI-d kunagi kasutanud. Küll aga tunnen kohe ära, kui lapsed seda kasutavad. Aga kas robot võib olla loov… Loovuse defineerimine on kindlasti omamoodi küsimus, aga mina arvan küll, et robot võib olla loov. 

Kui selgub, et näiteks Draamateatris teeb dramaturgi tööd AI, kas see ajaks sind närvi?

Ei ajaks närvi. Küll aga on siin see nüanss, et teatritesse läheb täiesti meeletu kogus kultuuriministeeriumi eelarvest. Kui selguks, et seda saab optimeerida, siis oleks mu esimene küsimus, miks seda juba ei tehta. Igalt poolt kärbitakse, koolivõrku tõmmatakse kokku ja nii edasi, aga teater on püha lehm, mida keegi ei puuduta. 

Oskad sa kuidagi kirjeldada, mis siis ikkagi juhtub inimese loovusega, kui kolid kiirest Tallinna elust kiiresse maaellu? Kas su ajus juhtus midagi sellist, mida oli kohe eriti tunda?

Üks närvilisus asendus teistsuguse närvilisusega. Mul on liiga vähe aega, et lihtsalt maha istuda ja kirjutada. See on juhtunud, et mul tõesti hästi palju mõtteid. Kindlasti rohkem, kui linnas elades. See on tohutu pagas. Kindlasti olen inimesena nüüd loovam kui kümme aastat tagasi. Olen siin õppinud loodust tundma, mis aitab väga palju kaasa. Saan kõiki neid siinseid töid tehes energiat ja loovust. Spekter on läinud palju laiemaks. 

Ükspäev pead sa ju selle aja leidma, et asju kirja panna. Miks mitte ka teatrisse naasma, et me neid lugusid ikka ka kuuleks.

See on viimasel ajal mitu korda jutuks tulnud. Ma ei välista mitte midagi. 

Aga praegu on kool.

Just. Mul on praegu selline töökoht, mille puhul tunnen, et see on väga oluline töö. 

(pikem mõttepaus)

Tead, see loovus ikka kasvab maal korralikult. Kui mõtlen elule agentuuris, siis seal oli päris palju inimesi, kes olid sama ameti peal olnud 20 aastat või peale. Kui karmilt öelda, siis seda inimest mingis mõttes polegi oma töö jaoks olemas. Jah, ta käib tööl ja ta teeb midagi. Kas see midagi paremaks ka teeb, on keeruline öelda.

Autor: Kaarel Täll

Kõik uudised