Kuldmuna peo meenutused: pääsu prallele tõi Rimi tagant leitud prügi
Mhm, nagu pealkiri viitabki, siis Kuldmunal ning sellele eelneval ja järgneval ajal juhtub igasugu asju. Omajagu Kuldmune külastanud disainer Martin Lazarev ja projektijuht Maris Teder meenutavad isikliku mälusalve munalugusid.
Kõigepealt kujutame end tagasi 16. märtsi 2002. Suur osa inimestest tegi oma harilikke laupäevaseid askeldamisi, kuid reklaamitöötajad olid tavapärasest rohkem elevil, sest õhtul jagati Sakala keskuses Kuldmune. Juba neljandat korda! Prallele tahtis minna ka disainer Martin Lazarev ehk Lazer. Kutset polnud, piletit ka mitte. Tundus, et Sakala uksed jäävadki talle suletuks, kuid ideevälgatus päästis päeva.
Toona koos arhitektidega töötanud Martin oli autos ühe kolleegiga, kes küsis, kas tal õhtuks Kuldmuna piletid on. “Ei, aga mul on kastisüsteem,” vastas ta ning andis stardipaugu päris rajule seiklusele.
“Ta küsis: “mis see on”, ma ütlesin: “ära uuri, lähme Rimi taha,”” meenutab Martin. “Seal oli laadimisprügi, kust otsisin tühja telekakarbi ja WC-poti kujuga WC-poti karbi. Kirjutasime neile markeritega suurelt peale Kuldmuna 2001 peaauhind, panime auto peale ja sõitsime Sakala keskusesse. Tulime autost välja, teesklesime nagu oleks jube raske ning turvamehed tulid kohe ukse peale vastu.
Ütlesin, et “peaauhinnad tulid”. Turvamees vastas, “mine tagant uksest” ning andis siis semule läbi walkie-talkie teada, et ta tehku uks lahti, sest peaauhinnad saabusid. Saime otse taharuumi, kus oli vist Mart Mardisalu, kes oli õhtujuht. Seal oli ka viina, mett ja kurki. Istusime ja lobisesime. Nii kui sealt välja läksin, olin kohe DJ-puldi taga. P. Julm mängis ja küsis, et “Lazer, mis sa teed”. Ma ütlesin: “sõin mett ja kurki viinaga ning nüüd lähen peole”. Kui pole piletit või kutset, tasub kastisüsteemi proovida. See töötab alati.”
Kukkumine võileivalauale
Kolm aastat hiljem oli Martin taas aktsioonis. Seekord peeti prassing Tartus Vanemuise teatris. Väljasõit algas uhkelt, meenutab praegune Velveti projektijuht Maris Teder, kelle jaoks see oli esimene Kuldmuna pidu.
“Läksime sinna suure bussiga, sest nüüdne Creative Union ei mahtunud kõigi inimestega väiksesse bussi ära,” kiikab Maris ajalukku. “Kui ma endale koha leidsin, astus sisse Martin Lazarev, käes punased nelgid ning jagas igas bussis olevale naisterahvale ühe. Sellise galantse žestiga sai alguse minu esimene Kuldmuna.”
Martin kirjeldab kogu õhtule tooni andnud bussisõitu sõnadega vägev ja hoogne.
“Kui Tartusse jõudsime, olime lõbusad aga pehmed,” muigab Martin.
Vanemuises sättis ta end rõdule ning hakkas õhtujuht Hannes Võrnot segama. “Kas mõni tahab munadest ilma jääda,” küsis seepeale Kreisiraadio staar.
Seika mainiti lausa Kroonikas. Ajaleht Postimees kirjeldas lahtirullunud vaatemängu nii: “Kontserdisaali ülemisel rõdul proovib õhtujuhtimist üle võtta disainer Lazarev, kuid Hannes Võrno sobitab segavad vaherepliigid ideaalselt oma teksti. “Eestlased ei ole vennad. Meie seas on igasuguseid,” tõdeb Võrno.”
“Võrnol oli palju tegemist, et vahelehõikamistega hakkama saada,” esitab Martin juhtunust oma versiooni. Tema pidu lõppes (ning rahu Vanemuisesse saabus), kui ta läks vetsu ning turvamehed teda enam tagasi ei lasknud. Pool saali ohkas kergendatult.
Mees ei jäänud liiga pikaks nukrutsema või elu üle järele mõtlema ning sammus otse klubisse Uus Maailm, kus toimus Divisioni järelpidu.
“Kui Divisioni inimesed sinna tulid, otsutasin ronida laetala peale, kust prantsatasin alla otse võileivalauale,” räägib Martin detailidest, mis Postimehel ja Kroonikal kahe silma vahele jäid. “Siis läks tants edasi!”
Ära pusi üksi, vaid tunnusta!
Martin loodab, et tulevik toob veel selliseid metsikuid olenguid nagu muiste. Tema sõnul on viimasel ajal Kuldmuna peod rahulikumaks läinud ning ta ei tea, kas asi on vananemises või milleski muus.
“Koos Eesti disainiga on arenenud ka alkokultuur,” mõtiskleb ta. “Peod on viisakamad, aga kas Kuldmuna peab viisakas olema? Peale seda, kui on aasta aega rabatud ja reklaame vorbitud, tahaks ikka jalust nõrgaks võtta (muigab – toim.)! Ühel õhtul võiks tõesti rajult elada ja siis saab häbenenud silmadega end järgmiseks Kuldmunaks koguda.”
Vanasti ei olnud ainult peod teistsugused, ajakirjandus oli ka. Näiteks võis 2000. aastal lugeda Sõnumilehest Kuldmuna eelvaadet, kus erinevad reklaamitegijad arutlesid, millised olid möödunud aasta parimad teosed.
Sõna sai ka Brand Sellers DDBs töötanud kirjanik Peeter Sauter, kes andis teada: “ausalt öeldes on mul suht p*hhui, milline konkreetne reklaam saab. Mul on hoopis hea meel, et munadejagamine toimub ja traalivaali sinna juurde ja reklaamitegijatel on meeldivaid põhjusi üksteisele õlale patsutada ja kollegiaalselt toopi tõsta.” Seepeale tekkis küsimus, kas Kuldmuna juures on tähtsam traalivaali või auhinnad?
“Mina jään vana kolleegiga nõusse,” tõdeb Martin. “Täiesti p*hhui, kellele muna läheb. Kui ise võidad, on tuju hea ning veel rohkem põhjust kekutada ja mekutada. Tegelikult tahad peol näha disaineritest sõpru. Disainerid suhtlevad omavahel väga vähe, igaüks nokitseb oma asja. Kuldmuna on see koht, kus saab näost näkku kokku ja hästi ning halvasti öelda.”
Maris, kes mäletab eredalt erinevate (!) Kuldmunade pidude ummistusi (“põhimõtteliselt oli tualetti minek paadiga lihtsam kui omal jalal” ja “naistevetsust lainetas vesi välja”), peab oluliseks nii traalivaalit kui ka auhindu.
“Ma jagaks õhtu kaheks,” räägib ta. “Alguses on tähtsad munad ja pärast traalivaali. Mõne jaoks ei ole traalivaali üldse oluline, teisel on tunnustusest suva. Mina pean mõlemat oluliseks. Mulle meeldib, et me oma valdkonna inimesi tunnustame. See on hästi oluline. Kes seda muidu teeb?
Eestlasel ei ole kommet oma või teiste töötulemusi tähistada. Me oleme kuidagi kollektiivselt seisukohal, et ah, noh, las ta siis olla. See on üks koht, kus saad minna ja öelda teise agentuuri inimesele, keda sa võib-olla väga hästi ei tea, et su töö oli jumala äge! Ma ei tea palju seda tehakse, aga mina üritan teha. Üksteist tunnustades ja toetades jõuame kaugemale kui üksi pusides.”
Autor: Siim Kera, TULI
Seda, mis toimub 25. Kuldmunal, näeb juba reedel!
