Taifuuni kontoris tervitab külastajaid laual lesiv Kuldmunade kuhi. Hiljuti toimunud konkursilt lahkuti koguni kolme kulla, kahe hõbeda ning ühe pronksi ja erimunaga. Rääkimata La Muu Säästupirniga võidetud grand prix’st!

Kokku koguti tänavu kaheksa auhinda. Saladuskatte all võib öelda, et ega väga palju rohkem töid ei esitatudki. Pole paha agentuuri kohta, kus töötab vaid viis inimest. Rääkisime Taifuuni loovjõudude Madis Tarase ning Joonas Veelmaaga juttu. 

Kuidas grand prix võitu tähistasite?

Madis: Olime kella kaheni Kuldmuna peol, pärast läksime taksoga koju ning oligi kogu lugu. Rasmusega (Rask, La Muu tegevjuht – toim.) on meil tähistamine veel plaanis. 

Joonas: Kuna mina esinesin Kuldmuna ajal Tartus (Prima Vista kirjandusfestivalil – toim.), siis tähistasime Madisega laupäeva hommikul ühe telefonivestlusega. 

Kuidas Rasmus võidule reageeris? Mulle on jäänud mulje, et tal oli kampaanias võrdlemisi suur roll.

Madis: Rasmuse peamine osa oli hea briif, idee aktsepteerimine ning selle idee juures lõpuni püsimine. Kuidas ma ütlen…Ta oli alguses skeptiline. Hiljem arutasime koosolekul veel variante, kuid tundus, et Säästupirnil on mingi tõmme. Läks paar päeva mööda, ta helistas ja küsis, “kas on siis Säästupirn või?” Ma ütlesin: “jah, kindlasti on Säästupirn.”

Joonas: La Muu murekoht oli, et pirnijäätise tootmine ei ole ülemäära lihtne. Peab üsna palju pirnipüreed retsepti sisse kühveldama, et maitset tunda oleks. Mõnesmõttes oleks olnud lihtsam toota öösel jäätist, mis neil juba olemas oli. Kui ma oleks tootja, mõtleksin ise samamoodi. Au ja kiitus Rasmusele, et ta pirnijäätise ära tootis.

Nii et kuigi idee tundub lihtne, siis taustatöö oli parajalt keeruline?

Madis: Mhm. Idee on lihtne, aga ideid on kogu aeg. Nii meie kui ka Rasmus uskusime sellesse ideesse. Täiuslikkusest jäi puudu vaid see, et tahtsime ühes ehituspoes panna valgustite ja pirnide osakonda Säästupirni külmiku, aga pood ei soovinud meiega kaasa tulla. 

Joonas: Säravaid ideid koguneb aastate jooksul kõigil agentuuridel, aga mis iganes põhjustel tehakse kompromisse. Iga etapp tehakse kompromisse ja lõpuks kompromisside summana pole enam säravat ideed, on vaid miski, mis idee poolest olnuks hea idee. Kui tuhat korda lahjendatakse, jääb alles vaid idee ideest. 

Peaks siis vähem kompromisse tegema?

Joonas: Jah, asi pole selles, et kõigist kompromissidest tuleb keelduda, vaid kui agentuur projektiga pihta hakkab, siis energiatase on suhteliselt kõrge. Tuleb ülesanne, kõik lähevad tuhhi täis, hakatakse ideid mõtlema ja tulevad päris head ideed. Protsessi käigus hakkab energia vähenema. Sa saad ühe ja teise löögi, lõpuks väsid ära. Küsimus on, kuidas püsti ja endale kindlaks jääda. Kuidas suruda ja edasi veenda. 

See nõuab tahtejõudu, mida Madisel on kindlasti rohkem kui mul. Mina annaks alla. Ma mõtleks pärast, et tegelikult idee oli hea, mis sest, et käiku ei läinud. Aga kui oleks läinud, siis raudselt oleks Kuldmunalt pronksi ikka saanud (Madis naerab – toim.). Aga Madis surub ja ta on ka pärast mitmendat lööki veel jalgadel. 

Sa oled nõus, Madis?

Madis: Muidugi olen! Tahaks Joonasele täienduseks öelda, et kompromissid on ülihalvad. Me Joonasega oleme mõistliku egoga tüübid, me aktsepteerime sõna “ei”. Olen teinud esitlusi, kus esimesel slaidil on Jeesus Kristuse pilt, tsitaadiga, et teie kõne olgu kas “jah-jah” või “ei-ei”. 

Point on see, kui esitame kliendile oma idee, mille oleme lõpuni läbi mõelnud, siis klient peaks pigem ütlema, et “jah, this is it” või “ei, see ei ole see”. See on see, mida Joonas rääkis. Kui hööveldame algset ideed maha ja maha, jõuame imeliku olluseni. Meil ei ole probleem, kui midagi ei meeldi. Raskeks läheb siis, kui hakata algset ideed kuidagi maja sees “ravima”.

Joonas: Kuldne kesktee on vahel pigem helekollane (kõik naeravad – toim.).

Madis: Meie kliendid on harjunud, et oleme avatud ja soosime seda, et kui neile midagi ei sobi, siis nad ütleks selle välja. Küll me uuesti teeme. Ega me kolm korda ühtegi ideed ei müü. Teeme ühe korra, saame tagasisidet, vaidleme selle üle ning pressime siis korra veel. 

Kas Säästupirniga oli kohe selline tunne, et pagan, see on jube hea asi? Eks vahepeal tehakse ka selliseid kampaaniaid, mille edukus ja headus üllatab lõpuks kõiki osapooli. 

Joonas: Meil olid natuke erinevad vaatenurgad. See briif ei tundunud alguses liiga lihtne: erijäätis, öösel tootmine jms. Kui Madis idee välja käis, siis alguses tundus see hea ja tore, et võib Kuldmunale saata küll, hiljem mõtlesin, et see on ikka väga hea. 

Mitmel tasandil väga täpne ja hea idee, mis muutis tootmist ning tekitas ühiskondlikku vastukaja. See ei olnud müügihitt, mis tooks 80 miljonit eurot käivet. Ei pidanudki olema. See oli täpselt see, mida taheti. Et La Muu oleks veidi pildis. 

Madis: Ma poleks selle ideeni kunagi jõudnud, kui Rasmus oleks öelnud, et ta hakkab öösel jäätist tegema ning tahab seda kallimalt müüa ja rohkem teenida. (Joonas naerab – toim.). Sinna oli see elekter ning odav hind sisse kirjutatud. Alguses tundus ebareaalne, et see tehtud saab. 

Joonas: Meil oli lihtne öelda, et tehke pirnijäätis. Paljud asjad tundusid alguses ebarealistlikud. Vahel on nii, et mõned asjad võivad tunduda sellised, et mis me neid ikka pakume. Meil on vaja kiiresti projekt ära teha, ärme paku pirnijäätist!

Ma ei ütle, mis ameti esindajad agentuuris nii ütlevad, aga nad ei ole tavaliselt copywriter’id või loovjuhid (naerab – toim.). Agentuur võiks pakkuda asju, mille teostamine ei olegi 100% realistlik. Ei tea, kas on võimalik teha, aga pakume välja, sest äkki klient tuleb kaasa. Praegu tuli.

Madis: Kui Rasmus tuli siia esimese pirnijäätise batch’iga, siis tal endal oli fifty–sixty tunne, et see pole päris õige maitse. Suutsime kuidagi ühiselt jõuda selleni, et antud juhul ei olegi oluline kui filigraanne on jäätise maitse, sest iga asi projekti juures oli kommunikatsiooni küsimus. Tähtis oli jäätis saada talutava maitsega. 

Joonas: Tegelikult tuli ju hea jäätis! Ta pole La Muu tavatootmises, sest teisi sorte on lihtsam teha.

Joonas näitas mulle enne seda jäätisepakikest. Ta ütles: “vaata, päris hea”. Ma ütlesin: “päris hea, jah”.  

Joonas: Me ju ei teadnud, kui suur see pakend tuleb. Mõtlesin, et tuleb suurem, mingi jurakas. See, et 390 ml jäätist näeb täpselt välja nagu elektripirni pakend, juhtus kogemata. Nad tahtsid seda kogust müüa ja ülejäänud oli juhus. 

Madis: Siin projektis tegime ühe olulise tähelepaneku, mida saab laiendada teistelegi klientidele. Kui kontseptsiooni realiseerisime, siis Rasmus ei sekkunud detailidesse. Kui klient võtab sellise hoiaku, siis on ka meil rohkem vastutust ja peame maksimumi andma.

Nii ongi õige. Las kliendid tegelevad suure pildi ja turundusperspektiivi paika panemisega ning agentuuril võiks olla autonoomia tegeleda väikese pildiga. Sõnumite, illustratsioonide jms osas on agentuuris suurem kompetents. Pole vaja iga kord kliendile suurt pilti manada, aga vajalik on saada mandaat, et kui midagi teeme, siis teeme nii nagu tunneme, et õige on. 

Joonas: Agentuur peab nägema turundusjuhist väiksemat pilti. Agentuur ei saa näha suuremat pilti kui turundusjuht. Siis on tegemist juba mingi teistlaadi ettevõttega. 

Madis, asutasid Taifuuni 2019. aastal. Pusimist on kindlasti palju olnud, väikesel agentuuril ei ole kerge mõne aastaga grand prix’ni jõuda.

Madis: Ma ütleks kohe ära, et Taifuun ei ole spin-off. Reaalsus on see, et mina läksin üksinda töölt ega võtnud kaasa ühtegi klienti ega töötajat. Rentisin Standardi majas endale putka, tellisin mööbli ja hakkasin pihta. Siis avaldas soovi tööle tulla Mari, kellest sai Taifuuni teine partner. Seejärel tuli Joonas. 

Joonas: Mina lahkusin Divisionist teadmisega, et ma ei jätka reklaamis, sest olin tegelikult reklaamitööst väsinud. Kuidagi juhtus nii, et kuu aja pärast olin Taifuunis. Aga ei olnud nii, et Divisionist lahkus punt liblikaid, kes tahtsid kiiremini rikastuda. 

Madis: Nii me siin toimetame – kaks creative’t, kaks disainerit ning teine partner ja projektijuht Mari. Aga hüppame korraks kaks sammu tagasi. Töötasime Joonasega tandemina Divisionis ja saime sealt väga tugeva töökultuuri. Meil ei ole probleemi pressida. Kuna töö on osa eneseteostusest, pole sellega probleemi. 

Joonas: Töötame tandemina aastast 2011. Mäletan üht esimest asja, mida Divisionis tegime. Oli loovkoosolek ja ma polnud Madisega eriti kokku puutunud. Keegi ütles, et kasutaks projektis kunstnikke ning tõi välja Marco Laimre. 

Ma ütlesin seepeale, et “oo, Marco Laimre on minu naaber!”. Madis küsis seepeale, “kuidas see asjaga seotud on?” Käratas mu peale! Mõtlesin, et selle tüübiga ei taha ma mingit tegemist teha. Saan aru, et tahtsin lihtsalt feimi, sest elasin Marco Laimre läheduses (naerab – toim). Madise küsimus oli õigustatud.

Madis: Ma ei mäleta üldse seda. Me oleme kokkumängu harjutanud ja meil on suhteliselt sama lainepikkus. Kui Taifuuni asutasin, teadsin kohe, et ei taha olla vabakutseline. Üksi oma toas võib iga teine mõte tunduda üliäge, aga on vaja samal tasemel mõttekaaslast, kes ütleks mingi asja kohta pask ja vastupidi.

Tegime LHV pensionikampaanias klipi, kus toimub ülekuulamine. Ma rääkisin seda Joonasele naljaga. Tegime suitsu ja see oli kild. Aga Joonas ütles, et midagi seal on. 

Nii et töötav tandem ja vabalt tundmine on see, mis edu toob?

Joonas: Naljakas üksteise täiendamine on kõige suurem väärtus. Ma ei tunne kunagi, et ma ei julge mõnda ideed välja pakkuda. Ma võin täiesti suvalisi ideid pakkuda, alati öeldakse, kas see on hea või jama. Tähtis on see, et me ei kritiseeri inimesi, vaid ideid. Seda mõistavad Taifuunis kõik.

Madis: See on meie põhiprintsiip. Kritiseerime vaba käega, aga me ei räägi kunagi inimesest, vaid tema pakutud lahendusest. Teine oluline asi on, et me ei korralda kunagi koosolekuid, et süüdlaseid otsida. Kui midagi on valesti, lahendame probleemi, mitte ei otsi süüdlast.

See on oluline, sest ideed sünnivad pingevabas keskkonnas. See ei tähenda, et õhkkond oleks lõdva, et õll lahti ja kell neli koju (Joonas naerab – toim.). 

Kontori vaib peab kogu aeg olema positiivne ja turvaline. Pingeseisundis inimene ei loo midagi. Ta võib kustutada tulekahju, aga see ei ole jätkusuutlik organisatsioonikultuur. Me ei vastandu selle jutuga kellelegi, vaid väikeses tiimis ongi seda lihtsam teha. 

Joonas: Turvaline peab olema, jah. Ideede kompamise faasis oleme kõik pimeduses ning joosta võib ükskõik millises suunas. Seetõttu on loogiline, et igaüks võib pakkuda hästi halbu ideid, sest midagi muud hetkel polegi. 

Tagantjärgi võid mõelda, et see oleks nõme olnud, kui oleks Säästupirni asemel Vanillikanister pakkunud, aga sel hetkel kui Säästupirni veel ei ole, tundub isegi Vanillikanister variandina. 

Kontori õhkkonnast rääkides. Ma ütleks – olemata agentuuri juht –, et ühised ületunnid on kõige parem team building. Kümme korda parem kui ühine kanuumatk ja sada korda parem kui välja jooma minek. 

Koos raskuste ületamine – mitte Ahja jõe ületamine – on see, mis tiimi ühendab ja tekitab selle tunde, mida kõik koolitusfirmad põhjendatult või mittepõhjendatult müüvad. Üleskutse kõikidele tegevjuhtidele: laske töötajatel ületunde teha! See tekitab õlg õla kõrval tiimitunde. Igaks juhuks ütlen, et me tegelt ei tee väga palju ületunde.

Teid on praegu viis. Kas on plaan suuremaks kasvada? 

Madis: Muideks, just otsime uut kunstilist juhti. Me ei ole ilmselt igavesti väikesed, aga inimhulga kasvatamine pole eesmärk omaette. Julgeks öelda, et oleme oma töös väga efektiivsed. Siia on kogunenud inimesed, kes kõik on ühes distsipliinis väga head ja paljudes asjades okeid.

Meil on palju koostööpartnereid, me ei käi kuskilt asjade teostajaid otsimas, vaid meil on kokkulepped olemas. Oleme saanud tagasisidet, et meid on ainult viis, kas me ikka seda või toda suudame? Asset light business model on see, kuidas opereerime ning meie partnerid on osa niidistikust. Suudame jooksutada palju rohkem projekte, kui arvatakse. 

Joonas: Kvaliteetsed ja kaasamõtlevad koostööpartnerid on väga olulised. Hindame seda kõrgelt ja arvan, et räägin terve Taifuuni eest, kui ütlen, et proovime neile olla meeldivad partnerid. Kui tuleb mingi jama, siis ei süüdista neid, vaid proovime asja kuidagi inimilikult lahendada. Nende töö on väga tähtis ja me ei ole sõbralikud seepärast, et nad paremat tööd teeks, vaid seetõttu, et nii on õige. 

Madis: Väiksus tähendab ka seda, et meie tööprotsess on väga kiire. Me kuskil kaevikus asju liiga kaua ei menetle. 

Joonas: Säästupirn võitis ju ka Välkmuna. Minu arust sellega läks megalt aega. Mõtlesin, et issand, mitu nädalat juba projekt sees olnud, miks me ei tooda? Teeme asju tempokalt ja see aitab energiataset hoida! 

Tahtsin asset light business modeli osas veel öelda, et mina ei puutu küll ärilise poolega kokku, aga töötajana tunnen, et midagi ei juhtu, kui me ühte klienti sisse ei võta. Pigem valin selle, et meil on töös teatud vabadus valida, kui Arteris (uus kinnisvaraarendus Tallinna kesklinnas – toim.) asuv kontor ja vahukoort andev kohvimasin.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised