Võtsime ette portsu inimesi ning palusime neil Kuldmuna teema “Loovus leiab tee” valguses mõtiskleda, kuidas loomingulisus neid üles leiab ja mida nad teevad, kui tee loovuseni on miskil põhjusel minema uhutud?

Susann Kõomägi, Taevas Ogilvy digiloovjuht

Mul on loovusega selline veider suhe nagu vanal abielupaaril. Ühelt poolt vajab see palju hellust ja aega, teiselt poolt ärkab ellu alles siis, kui käes on viimne piir ja abikaasa vitsaga peksab. 

Just siis, kui enam üldse pole aega mõelda. Aga noh, vähemalt ma tean, kuidas see minu puhul töötab ja oskan seda ära kasutada.

Näiteks. Tuleb briif, mida on vaja hakata loovalt lahendama. Ma loen selle läbi kohe, olgu või reede õhtu ja tööpäeva lõpp. Aga ma ei hakka sellega kohe tegelema. Ma saadan selle hoopis kuklasse marineerima. Kukal on siin muidugi kujundlik koht, tegelikult kolistab ta kuskil alateadvuse keldris vanaema mooside ja kompottide vahel. Ja siis ma unustan ta ära. Vähemalt nii kauaks, kuniks projektijuht kuklasse ei hinga.

Aga kui kätte jõuab viimne hetk – kell tiriseb, projektijuht on punane nagu keedetud vähk ja kõik on juba närvivapustuse äärel (mina kaasa arvatud) – siis, vot just siis, otsustab loovus, et nüüd on tema hetk. Tiba hilja? Jah. Aga just see viimane piisk, see adrenaliin, on vahel see, mis pressib idee sagarate vahelt välja nagu hambapasta tuubist.

Tuleb meelde näiteks juhtum, kui möödunud suve eel oli vaja relansseerida Limpa Hull Õun. Mul tuli idee nii hilja, et toode oli juba otsapidi poodides, kui mina alles hakkasin lansseerimiskampaania raames rahvalt Petitsioon.ee lehe kaudu allkirju koguma, et see toode nii-öelda “lansseerida”. Ideaalne ajastus? Kindlasti mitte. Aga kampaaniana edukas. Sotsiaalmeedia kaasatavus oli metsik.

Samas, vahel mu aju siiski halastab. Parimad mõtted tulevad sageli une ja ärkveloleku vahefaasides – varahommikul või öösel. See on eriti mõnus, sest siis tundub nagu aju oleks piruka ise valmis küpsetanud ja mina saan lihtsalt tulemuse pajakinnastega vastu võtta ning selle ise, sentigi tooraine eest maksmata, edasi müüa. Seepärast on mul alati voodi kõrval telefon või paber ja pliiats. Sest kui sa neid ideid KOHE üles ei kirjuta, on nad hommikuks kadunud. Selles võid kindel olla.

Ja muidugi – molutamine. Aga mitte päris selline, et istud kodus diivanil sundasendis, ei tee mitte midagi ja pingsalt ootad ideed. Vaid pigem selline poolautomaatne olek: duši all, koristades, rattaga sõites, massaažis lebades. Pea on tühi. Ei kuula mingeid podcast’e ega muusikat, ei scrolli TikTokki, ei loe ajakirja. Just siis tabab loovus nagu pikne, lööb amprimõõdiku positiivselt lühisesse ja tekivad uued connection’id.

Sest kui sa ainult scroll’id, ei loo sa midagi uut – sa lihtsalt kopid ja kombineerid. Kahjuks või õnneks tulevad tõeliselt head ideed aga üsna suvaliselt. Tuleb endale ellu tekitada rohkem neid suvalisi hetki.

Vadym Tkachuk, Not Perfect Tallinna loovjuht

Usun, et loovus on nagu lihas – mida rohkem sellega tegeled, seda lihtsam on ideid välja mõelda. Võime seda vihata või armastada, kuid töötame valdkonnas, kus meil ei ole luksust istuda ja oodata, kuni inspiratsioon tuleb. Me peame olema alati valmis, et leida piiratud aja jooksul lahendus. 

Seepärast püüame Not Perfectis hoida töörütmi ja olla kogu aeg hõivatud. See aitab lihast heas vormis hoida. 

Aga kui on hetki, mil tunnen, et olen jännis, tuletan endale meelde, et peamine põhjus, miks seda tööd teen, on see, et see on lõbus. Nii et püüan seda mitte liiga tõsiselt võtta ja teha protsessi nii mänguliseks kui võimalik.

Näiteks püüan briifiga teha midagi täiesti valet. Midagi sellist, mida klient kunagi vastu ei võtaks. Või mõtlen lahendust, mille eest saaksin auhinna kõige halvema töö eest, mis eales tehtud. Või püüan mõelda, mis ma teeks, kui peaksin toodet müüma valele sihtrühmale – näiteks mähkmeid politseinikele. 

Väga valedele asjadele mõtlemine aitab piirangutest ja blokeeringutest üle saada. See ei pruugi tuua head ideed, mida kasutada, kuid see aitab ajul loovuse avada. 

Gunnar Hunt, KAGU Agency partner

Antonio Bechtle käis meid kunagi Imagine\TBWA’s koolitamas ja ütles midagi, mis on mind loomeinimesena tohutult aidanud: “If you fall, you fall on your system.”

Ah et mis see tähendab? See tähendab, et turundus ja loovus sobivad küll kokku, kuid ei ole kindlasti sama asi. See on nagu pasta ja kaste: kui sa valmistad bolognese’t, teed sa pastat ühtmoodi ja kastet hoopis teistmoodi. Igal komponendil on oma aeg ja koht. 

Sama kehtib loovuses – kui oled piisavalt osav ja kogenud chef, suudad enda jaoks lahti kirjutada igasuguse turundusvõtte retsepti, eraldades õigel ajal oma tähelepanu nii strateegiale, loovusele, teostusele kui ka kommunikatsioonile.

Kui oled kogenematu kokk, ei pruugi sul näiteks olla oskust rooga lõpuni valmis teha. Kui oled staarkokk, võid raisata toorainet ja jätta köögi kaootiliselt segamini.

Seega, kui loovust ei tule, vaata oma retsept üle – või pane see esimest korda päriselt kirja. Võib juhtuda, et oled mõne sammu vahele jätnud ja sellepärast ei tule seda õiget tulemust.

Hele-Mai Viiksaar, Optimisti loovjuht

Minu meelest on loovus natuke nagu lihas. Kui sa trenni ei tee, aga pead iga natukese aja tagant järsku sprinte või isegi maratone tegema, siis sa lihtsalt lõhud end ära. 

Kui sa oled parasjagu sõiduvees, on loovtöö imeline ja parim töö maailmas, aga tühja valge lehe ees higistades ja vaikselt kerkivat paanikat alla surudes on see kaugel su unistuste tööst. 

Ma arvan, et loovus ei peaks alati saama sütitatud tähtaegadest, viimase minuti paanikast, piiratud ressurssidest või meeleheitest. Aja jooksul on endal tekkinud mõned tõdemused, mis aitavad end vähem lõhkuda ja äkki on teistele ka abiks. 

Pane see esimene loll mõte kirja. 

Esiteks aitab esimese idee kirjapanek rahustada su aju sellega, et tähtaja lähenedes on sul vähemalt midagi olemas. Teiseks on ilmselt kõigil copywriter’itel ja loovjuhtidel vähemalt paar lugu sellest, kuidas nad esitasid kliendile 20 sloganit, et siis lõpuks ikka selle kõige esimesega edasi liikuda. Mõnikord tabab esimene idee täpselt naelapea pihta. 

Täida oma kannu

Ma ei pea silmas oma veekannu, kuigi see on ka oluline. Kui sa ise vahepeal loovust teatrist, kinost, muusikast, kunstist, raamatutest või kasvõi metsas jalutamisest ei ammuta, siis sa hakkad end kordama. Talleta kõike seda, mis sind inspireerib või kuidagi resoneerub ja kasuta seda varalaegast juhtudel, mil oled täielikult kokku jooksnud. 

Ära tegele sellega 

Enamasti tulevad mul head ideed alati kas koeraga jalutades, autoroolis või kusagil küünesalongis. Seda sellepärast, et need on momendid, mil ma olen sunnitud iseenda mõtetega üksi olema ja päris tihti selgub, et mõned neist mõtetest on isegi normaalsed. 

Liiguta

Kui sina liigud, liigub mõte ka. Vaimselt tundub hästi raske momendil, mil tähtaeg tiksub ja sa oled niigi ajast maas, visata töö korraks kõrvale ja 15 minutit jalutada, aga see aitab. 

Suhtle inimestega

Ükski kõva kampaania ei ole mingi ühe venna sooloprojekt, vähemalt mitte päriselt. Head asjad sünnivad koostöös ja tugev tiim on selline, kus inimesed ei jää enda rollidesse kinni, vaid jagavad julgelt oma mõtteid. Kui tunned, et oled omadega kokku jooksnud, räägi inimestega enda ümber. Ja ära unusta, et väljaspool turundust on ka inimesi ja elu. 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised