Kantar Emor on juba mõnda aega teinud taskuhäälinguid “Point” ja “Point+”. Mõlemast sarjast on internetiavarustesse paisatud mitmeid põnevaid intervjuusid. Jagame vestlusi ka TULI lehel.

Eelmisel nädalal eetrisse paisatud sajandas “Point’i” osas käis külas Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin.

Lauristin leiab, et kommunikatsiooni kaudu ei peaks asju liigselt lihtsustama. Tema sõnul on väga oluline, et inimesed saaksid jätkuvalt aru ka keerulisematest tekstidest. Kui kõike pidevalt väga lihtsas keeles selgitada, võib see inimese laisaks teha.

„Rahvast, kes ei oska rohkem kui viieni lugeda ja suudab ainult korrutustabeli ulatuses arvutada, on muidugi lihtne tehisarule allutada,“ sõnab ta. „Seda on juba öeldud ka, et tehisaru teeb targad targemaks ja rumalad rumalamaks. Meil tuuakse pidevalt paralleele teiste maadega: öeldakse, et seal Ameerikas või Inglismaal või Saksamaal on nii ja naa, aga seal ei ole vaid miljonit inimest. Need miljon inimest, kes eesti keelt räägivad, ongi kõik. Meil ei ole rahvast kuskilt mujalt juurde võtta, laenata meil ei ole. Peame miljoniga suutma ära teha kõik, mida teised teevad 10, 40 või 100 miljoniga. Järelikult peabki meil iga inimene olema võimekam ja võimeline panustama rohkem nii enda elujärge kui ka tegelikult üldisesse – nii majandusse, kultuuri kui ka kõigesse.”

Ta näeb, et hariduses muutub aina tähtsamaks see, et inimene suudaks analüüsida ja oma mõtteid selgitada.

„Peame vaatama, kuidas jõuda selleni, et haridus muudaks inimese tehisaru võimekaks partneriks,” räägib ta. „Peame vältima olukorda, kus tehisaru hakkab nii-öelda otsustama ja kavandama seda, mida inimesed teevad. See sõltub väga palju haridusest.”

Haridus peaks inimesele andma juurde midagi sellist, mida tehisaru ei suuda asendada: olgu selleks probleemide nägemine, uue avastamine, inimestevaheliste suhete ja väärtustega seonduv jne. Kui enne oli õppimine n-ö millegi ära õppimine, siis praegu on see muutumas. Ta rõhutas, et hariduses peab olema kannatlikkust – ükski otsus ei ole selline, et täna otsustad ja homme on kõik teisiti.

Lauristin on elukestva õppe usku ja ta leiab, et Eestis väärtustatakse elukestvat õpet vähem kui varasemalt.

„Meil on praegu tekkinud äärmiselt imelik suhtumine inimestesse, kes on näiteks 45–50 aastat vanad ja tahavad õppida midagi sellist, mis on erinev nende praegusest elukutsest,” tõdeb ta. „Siis öeldakse, et see on hobiharidus ja selle eest peab kõvasti maksma. See on täielik rumalus. See tähendab just vastupidi seda, et inimene on elukaare eri osades võimeline ennast veel täiendama ja leidma endale uusi rakendusi. Need rakendused ei pea alati olema ka palgatöös.”

Rääkides sellest, kuidas ta leiab siiani endale põnevaid väljakutseid, märkis Lauristin: „Pensioninumber on ju väga suhteline number. Meil on veel nõukaajast jäänud mõtlemine, et pensionipõli on nagu midagi saatuslikku. Nõukaajal algas see naistel lausa alates 55-eluaastast  – praegu on 55-aastane noor inimene. Kui sul on ikka eluaeg olnud töö, mis sulle meeldib ja mis on huvitav, siis ei ole nii, et sa naudid pensionipõlve. Pigem sa naudid töö tegemist – ja nii ma naudingi seda töö tegemist nii kaua, kuni jaksan.”

Vaata lähemalt juba siit (vt ka Spotify ja Apple Podcasts):

Sel nädalal käis “Point” taskuhäälingus Coop Eesti turundusdirektor Liisi Vaik.

Autor: Kantar Emor

Kõik uudised