Erakondade rahastamise järelvalve komisjoni (ERJK) aseesimees Kaarel Tarand arutleb kohalike valimiste eel, kuidas on kampaania korraldus seekord muutunud, millist rolli mängivad agentuurid ja kuidas koostöös parteidega ohte vältida.

17. oktoobril näeb harjumuspäratut vaatepilti, kuidas valimispäeval võivad kõik end vabalt reklaamida ning korraldada jaoskondade ees viimaseid kampaaniaüritusi. Erakonnad kasutavad võimalust hoogsalt ja esitavad juba praegu politseile taotluseid oma viimase sekundi sündmusteks. „Reeglid on tõesti mikroskoopiliselt muutunud. Pean silmas siis seda, et ka valimispäeval võib teha valimisreklaami ja agitatsiooni. Küll aga näitab selle võimaluse innukas kasutamine erakondade poolt, kuivõrd ühiskonnast lahku on parteid kasvanud oma mõttemallides,“ arutleb Tarand.

Tema sõnul pole sellisel agitatsioonil erilist mõtet. „Kui vaatame valija käitumist alates e-valimiste algusest, siis aina väheneb nende inimeste hulk, kes lähevad valima just valimispäeval. Minu arvates on see parteide poolt kasutu pingutus, sest selleks ajaks on tulemus suures osas juba tehtud. Seda valimispäeval enam ei muuda, eriti jaoskonna juures.“

Miks tuli selline muudatus üldse päevakorda? „Ilmselt on siin välismaised mõjutused. Nähti, et varasem piirang polnud märkimisväärselt põhjendatud. Valimispäevani kampaania tegemine ei kujuta endast ohtu valimiste põhiseaduslikule korrale. Miks sellised muudatused parteidele meeldivad ja seaduse muudatused läbi lähevad? Sest need on kosmeetilised operatsioonid, millega saab näidata, et nad tegelevad probleemiga. Küll aga ei ohusta muudatused parteilist võimumonopoli valimiskorralduse kaudu. Meie valimiste probleemid on hoopis mujal.“

Kulutamise muster pole muutunud

Kui rääkida juba käimasolevatest ja kuu jooksul tulevatest kampaaniatest, siis praegu on vara anda järelvalve poolt hinnanguid erakondade finantskäitumisele. Kuid Tarandi arvates pole põhjust arvata, et suures pildis midagi muutuks. „Praegu ei saa suuri järeldusi teha, sest aruandlus tuleb tagantjärele. Oktoobris saame teada, kui palju on nad kulutanud kolmandas kvartalis. Valimisliidud annavad samuti oma aruandluse pärast valimispäeva. Deklareeritud kuludest, mida nad ise seaduslikuks peavad, saame ülevaate hiljem,“ selgitab ta.

„Praegu võib öelda, et lähteseis on mõnevõrra parem kui neli aastat tagasi. Seekord ei ole starditud nii sügavast miinusest. Tõenäoliselt on see pandeemia tõttu, sest see ei võimaldanud neil kulutada harjumuspärases tempos. Küll aga pole kulutamise mustris ja mõtteviisis midagi muutunud. Ka praegu toimub kulutamise võistlus ning pärast valimisi ollakse suuremas rahahädas. Raske öelda, kas riigikogu valimisteks suudetakse uut raha koguda.“

Valimiste hea tava kontekstis kombitakse taaskord piire ja komisjonile on saabunud ka erinevaid kaebuseid. „Üks väike indikaator, millest saab käitumismallide osas järeldusi teha, on see, kui palju üritatakse kasutada avalikke vahendeid ehk kohaliku võimu raha just parteide poolt. See puudutab kohalikku kommunikatsiooni, infolehti, valla- ja linnalehti. Sõltuvalt omavalitsuse suurusest on need munitsipaalsed infosüsteemid väga erineval tasemel. Tallinnas on välja ehitatud korralik impeerium, mille Mihhail Kõlvart on pisut kokku tõmmanud, aga mitte märkimisväärselt. Küll aga tuleb meile (ERJK-le – toim) juba praegu igasuguseid kaebuseid. Rahalises väärtuses pole see liiga suur asi, kuid mentaliteeti näitab see hästi – meeleparanduse teele pole asutud. Kui tundub, et piiri peal või natukene üle selle on võimalik kõndida, siis ei jäta võimulolijad seda kasutamata,“ räägib Sirbi peatoimetaja.

„Suur probleem puudutab ka neid, kes võiksid olla tublimad ja seadusekuulekamad. Pean silmas valimisliite, kus tihti ongi kohalikud tegijad, kes on oma vallas või linnas populaarsed. Üleriigilistel parteideil on teatav ebaaus eelis. Nad naudivad suurt riigieelarvelist toetust. Parteid dikteerivad rahalist võitlust ja nad saavad kulutada teenimatult riigieelarvest saadud vahendeid. Ma ei tea ühtegi valimisliitu, kes oleks palganud appi suure agentuuri. Võimalik, et erandeid leidub. Ilmselt on selleks võimelised väiksemad parteid. Eesti 200 saab muidugi kasutada Marek Reinaasi teadmisi ja oskuseid. Aga igaühel pole sellist guru võtta.“

Lohakas seadus tekitab agentuuridele ohte

Agentuuride ja erakondade vaheline koostöö, olgu see suhtekorralduse või reklaamikampaaniate kontekstis, on Tarandi sõnul täiesti normaalne. Küll aga on tema sõnul seal peidus ohud, mis on tingitud poolikust või vigasest seadusandlusest. Neid kohti tasub tema sõnul turundusrahval silmas pidada.

„Agentuuride kasutamine on ühtpidi loogiline – kasutatakse professionaalide teenust. Küll aga võib riigist tuua näite, kasvõi ravimilao… Kui tellija õieti ei tea, mida ta tahab tellida, siis võidakse neile kott pähe tõmmata. Agentuurid võivad pakkuda mingi oma tee, mis tundub näiteks klassikalises turuolukorras õige, aga kuna erakonnad tahavad olla kõigi esindajad, siis võib kokku tulla paras puder,“ arutleb ta.

„Ma ei taha üldse agentuure kahtlustada, aga selles koostöös võib olla probleem. Praegu on erakondade jaoks mugav seis: kui raha jõuab agentuuri kätte, siis nemad pole enam detailse aruande kohuslased. Seaduse ja järelvalve mõttes on agentuurid kolmas isik. Erakonnad on selles mõttes mugavalt vabad detailsete aruannete tegemisest. Meil ei ole päris ausat võrdlusmaterjali, kuidas käitutakse. Mõne aasta eest kahtlustati, kas Isamaa ja Postimehe vahel olid kõlvatud suhted. Kokkuvõttes polnud võimalik seda tuvastada. Andmed on kaudsed, sest agentuur ei pea andma aru, mida ja kuidas ta täpselt kulutas. Me ei saa teada, milliseid soodustusi tehakse. Otsad jäid toona vette, kuigi võib-olla oli kõik aus ja ilus.“

Tema sõnul vajab seadus kindlasti täiendamist ja parandamist: „Järelvalve komisjon on seitse aastat saatnud parlamendile, põhiseaduskomisjonile ja vahetuvatele valitsustele ettepanekuid, mil moel tuleks erakonnaseadust muuta, et tagada paremat järelvalvet ja ausamat konkurentsi.“

Kas olete suhelnud ka kolmanda poole ehk agentuuridega? „Ei. Meil ei ole haldusorganina õigust sedalaadi asju teha ega algatada. See on seaduse küsimus, kas kolmandatele isikutele pannakse kohustus järelvalvega koostööd teha ja neile andmeid esitada. See on tundlik küsimus, sest tegemist on konkurentsiolukorras olevate eraettevõtetega, millel võivad olla oma ärisaladused. Kas neid tohiks panna erirežiimi alla? See on tõsine parlamentaarse kaalumise küsimus, et mis on õigusriigis sobiv. Kui kaitstud peavad nende andmed olema ja milline oleks avalikustamise määr?“

Põnev näide on kohe varnast võtta. „Aastaid rullub avalikkuse ees Paavo Pettai ja OÜ Midfieldi juhtum. See jõudis teise kohtuastmesse ja näeme, mis võib juhtuda kokkumängu puhul. Välja tuli see juhtum alles kaudsetel põhjustel läbi kriminaalasjade ja maksumenetluste. Lõpuks läks Paavo Pettai kokkuleppele ja andis vabatahtlikult oma raamatupidamise järelvalvele ja muudele uurimisorganitele. Sealt nähtus mitmesugust. Nägime, et nii on võimalik teha. Kui Pettai oleks tervikuna nii-öelda paremini majandanud – näiteks olnuks tal ka muid kliente peale ühe suure – ja poleks pankrotti läinud, siis me ei teaks seda kõike. Sel juhul oleks see juhtum endiselt katte all,“ ütleb Kaarel Tarand.

Komisjoni aseesimehe kahtlustuse kohaselt pole juhus, et 2011. aastal jõustunud seadus on lohakalt koostatud. „Kahtlemata on Eesti ettevõtjad lugupeetud ja toredad inimesed, aga ei saa välistada, et nende seas on ühel või teisel põhjusel inimesi, kes eelistavad teatud parteid, aga ei soovi teha eraisikutena avalikke annetusi. Toon näiteks skeemi, mida on võimalik kasutada, aga keeruline läbi hammustada. Firma omanikuna kasutad sama agentuuri teenuseid, mida kasutab ka mõni partei. See on sinu ja agentuuri kokkulepe, millise raha sa agentuurile maksad. Võib-olla maksad sa rohkem. See pole kellegi teise asi, kui selle firma omaniku. Võib-olla kasutab agentuur seda raha lõpuks kampaania tegemiseks. Sel moel saabki teha varjatud annetuse.

Kokkuvõttes on vahendaja suhted ebapiisavalt reguleeritud. Asi on poolik ja ebamäärane. Pean ütlema, et erakonnaseaduse puhul pole juhuslik, et et see on nii lohakas ja umbmäärane. Oleme pidanud kümne aasta jooksul kohtu kaudu saama paragrahvidele tõlgendusi, et kas meil oli õigus midagi teha. Kui teeme ettekirjutuse, siis sageli jõuab see kohtusse ja vaidlus kestab riigikohtuni. Siiani oleme saanud alati õiguse. Samas on terve hulk paragrahve, mida me ei saagi kasutada, sest need on algusest peale nii ebamäärased. Vahel selgub, et asjaga saab tegeleda vaid ministeeriumite tasandil, aga lõpuks kirjutavad sealsed juristid kokku pikki pabereid, miks nad midagi ei saa teha. Ja järelvalve ei saa menetlusega edasi minna.“

Ajakirjanduse roll on järelvalves väga tähtis

Tarandi sõnul õpivad Eesti parteid uusi nippe piiri tagant ning eriti keeruline on järelvalvel sekkuda ühismeedias toimuvasse.

„Kampaaniate osas on kurb, et meie eeskujud pole paremad kui me ise. Siin tehakse mõningase hilinemisega seda, mida maailmas on juba proovitud. Mõned suurema ajupotentsiaaliga erakonnad on kindlasti viimastel aastatel tähelepanelikult jälginud sündmusi Ühendkuningriigis ja USAs, eeskätt pean silmas elektroonilise meedia kasutamise kõikvõimalikke riukaid. Seal jäävad kõik otsad lahti. Keegi ei suuda kokku loendada, millisel viisil on valijat mõjutatud ja kes on selle eest maksnud. Mõjutamises endas pole häda midagi, aga väga tahaks näha, et seal ei kulu illegaalset raha.

Järelvalve poolt oleme parteide esindajatega suhelnud, et kui küsime näiteks Facebooki reklaami kohta, siis nad jagavad ka konkreetseid andmeid. Aga meil pole sellist aparaati, et seda kõike jälgida. Kui teed ühismeedias online-reklaami, makstes krediitkaardiga, siis kes teab, kas see kaart oli kellegi isiklik või mõne ettevõtte oma.“

Kampaaniate ajal ärkavad tavaliselt ellu ka valimiste valvurid, kes tõstavad esile nüansse, mis võivad olla seadusega või hea tavaga vastuolus. „Nad on kindlasti teatav avalikkuse valgustamise vahend, aga seal pole kunagi olnud jõudu, et asjale analüütiliselt läheneda. Suurel meedial on ikkagi suurem kaal, et valimiste käitumist mõjutada,” mõtiskleb Tarand.

„Ajakirjanduse haridusest ja tähelepanuvõimest sõltub väga palju. Järelvalve komisjonis oleme püüdnud kümne aastaga väljaannetele ja ajakirjanikele baasteadmisi edasi anda, et nad ise suudaks andmebaase kasutada, näha seoseid ja kõrvalekalded. Eraldi küsimus on selles, kui palju jagub toimetustel fookust. Palju muud on ka teha ja ressursse on vähe. Minu kui demokraatia ja valimiste protseduuride suure fänni jaoks on ajakirjanduses seda fookust liiga vähe. Palju asju jäävad detailide ja selgitusteta. Egas midagi, 30 aastat on lühikene aeg. Kui me oleks saanud 200 aastat teha protseduuride ja reeglite alast rahvavalgustust, siis oleks kindlasti meil ka selles osas valgustatum rahvas. Praegu on nii, et kolmandiku rahva osas pole hullu midagi, kuid paljud on endiselt pimeduses.“

Lõpetuseks annab Kaarel Tarand nõu kõigile agentuuridele, kes teevad koostööd erakondadega: „Eks agentuuride töö on pakkuda klientidele kvaliteetset teenust ja küsida selle eest õiglast hinda. Soovin agentuuridele meelekindlust. Isegi, kui seadus ei luba nende tegevust kontrollida, siis tuleb olla omal vabal tahtel seadusekuulekas ja õilis. Küll see toob pikaajaliselt kaasa ka preemia või dividendi. Isegi, kui klient pakub, et teeme sohki, siis tuleb suuta sellest hoiduda.“

Kaarel Täll, TULI

Kõik uudised