„Mina olen kommertstöid – noh neid, mida vahel haltuuradeks nimetatakse – võtnud osana oma loomingust. Olen püüdnud neid alati teha nii hästi kui võimalik. Kommerts ei tähenda, et asi kohe s**t on. Ma ei vastandaks seda kunstiga,” ütleb helilooja Janek Murd, kes on viimase veerandsaja aasta jooksul kord rohkem, kord vähem reklaamide loomise juures olnud.

Murdi tööalane karjäär on kirju. Ta on olnud Narva linnakunstnik, töötanud üheksakümnendatel ja nullindatel 10 aastat erinevates reklaamiagentuurides, andnud erinevates bändides ja sooloartistina välja suure hulga plaate, kirjutanud soundtracke paljudele mängu- ja dokumentaalfilmidele (praegu jookseb kinodes skulptor Seaküla Simsonist kõnelev „Põrgu katlakütja”).

Igal õhtul kell 21 jõuab ta enam kui 100 000 Eesti inimese koju, sest „Aktuaalse kaamera” tunnusmeloodia on Murdi looming. Viimased kolm aastat on põhiaur läinud meediaväljaandele Levila, kus ta on salvestanud ja helikujundanud teiste autorite artikleid, aga teinud ka ise mitmeid uurivaid lugusid, näiteks Edgar Savisaare tõusust ja langusest kõneleva audiodoki „Ikooni loomine”.

Lähen mitmekülgsele loojale külla tema vanalinna stuudiosse. Ehkki jututeemasid oleks palju, lepime kokku, et keskendume seekord reklaamile. Alustame reklaamimuusikast, mida temalt ikka aeg-ajalt tellitakse.

Kuidas sa oled oma muusikaga reklaamidesse sattunud? Kas soovitakse sinu olemasolevaid palasid või tellitakse täitsa uus lugu?

On mõlemat. Näiteks koroonaajal tahtis Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ühes oma reklaamis kasutada minu muusikat, mille olin teinud Madis Ligema dokfilmile „Mõjutajad”. Kuulsin hiljem, et Villem Valme – nendega koostööd tegeva reklaamibüroo TANK loovjuht – oli esialgu soundtracki kuulates arvanud, et see on ilmselt Arvo Pärt, mistõttu ei saa nad seda endale lubada… aga niidid viisid hoopis minuni (naerab – toim.). Ehkki eelarvet eriti polnud – sotsiaalne klipp ikkagi –, olin lahkesti valmis neile seda pakkuma ja ümber kohendama.

Kunagi soovis üks viinatootja oma reklaami 3Pead (üks Janek Murdi bändidest – toim.) pala „Kaome koos”, mis oli selline ugrilik-träänsiv maailmalõpulugu. Eks meil oli alguses kahtlus, kas tahame end niimoodi alkoholitootjaga siduda… samas klipid tulid lahedad. Muusikat tellivadki tavaliselt toredad reklaami- ja kunstiinimesed, sa ei mõtle sel hetkel, et oled mingi suure kurja jõu teenistuses. Keegi ütles, et „ah, need (3Pead) müüvad ka kõik maha”, aga meie küll niimoodi ei mõelnud. Lõpptulemus tuligi päriselt äge.

Aga on ka seda, et palutakse täitsa uut kraami. Nii olen teinud muusikat näiteks Nordicale, Tartu Kaubamajale, ühele tanklaketile, alkoholitootjatele, ka Põltsamaa ketšupile.

Bändide ja nende lugude kasutamine reklaamides on huvitav teema. Meenub sulle veel näiteid?

Agentuurid tahavad tuntud artistide tuntud lugusid, mis aitavad toodet või teenust müüa. Kui tuleb „Barbie”, siis Dua Lipa teeb loo. Eestis tegi Elephants From Neptune paar aastat tagasi Eesti Gaasile spetsiaalne loo, mis oli üsna totakas, aga meeldejääv ja lõppkokkuvõttes ilmselt töötas. Varasemast ajast meenuvad veel Ultima Thule, Tanel Padar, Smilers. Viimase „Asi on maitses” on ju spetsiaalselt A. Le Coqi kampaaniale mõeldud lugu.

Mul tuli veel meelde (tõuseb laua tagant püsti ja läheb otsib oma stuudio kapist ühe vinüüli – toim.) selline artist, singer-songwriter Nick Drake, kes lahkus vabatahtlikult väga noores eas, saamata eluajal eriti tuntuks. Ta kirjutas loo „Pink Moon”, mida Volkswagen kasutas aastakümneid hiljem oma reklaamis. Reklaam oli esteetiliselt meisterlik, see puhus ka Drake’i muusikale uue elu sisse ja albumite müüginumbrid kasvasid mitukümmend korda. Volkswageni „Pink Moon” oli üldse oluline teetähis poplugude kasutamisel reklaamides.

Mis on reklaamimuusikas oluline, eriti kui sa spetsiaalselt mõne reklaami jaoks heli teed? Mis tundeid peab see vaatajas või kuulajas tekitama?

See peab inimestele mõjuma! No sama lugu nagu ka pildi, teksti, filmiga… ma ütlekski, et muusika moodustab tihti heast filmist suure ja olulise osa. Paljusid linateoseid teamegi muusika järgi. Võtame kasvõi „Viimne reliikvia”, mis poleks kaugeltki nii hea kui seal poleks Uno ja Tõnu Naissoo meeldejäävaid lugusid ja meloodiaid. Pilt omandab palju suurema tähenduse ja mõjujõu, kui selle taga on mõjus sugestiivne äge muusika. Muusika aitab pilti saata ja lugu jutustada, mingit atmosfääri tekitada.

Samas on ka näiteid, kus pilt ja muusika on vastuolus. Mäletad, vahepeal oli väga levinud panna pitsa- või šokolaadireklaamide taustaks klassikalist muusikat… tuleb meelde, et kunagi paluti mul teha soundtrack ühele kõnekaardi reklaamile, kus olid sadomaso nahkkostüümides tüübid, ainult silmad peas paistsid… üks meenutas natuke Rainer Sarnetit, aga las ta olla (itsitab – toim.). Tellija lasi mulle siis klassikalist muusikat, Tšaikovski „1812” või midagi taolist ja ütles, et neil oleks sarnast asja vaja. No totaalne vastuolu… pilt on naljakas, muusika dramaatiline. Higistasin siis mitu päeva pala kallal, eks ta tuli selline nii ja naa. Hiljem selgus, et nad saavad ikkagi originaali kasutada. No mis seal ikka, mõtlesin, kõik asjad ei tule alati välja. Panin selle kõrvale ja sinna ta jäi.

Mõni aeg hiljem tulid aga valimised ning üks erakanal küsis, ega mul pole nende valimisstuudio jaoks mingit muusikat pakkuda. Saatsin naljapärast selle sama kõnekaardile nikerdatud klassikalise pala. Neile sobis (naerame – toim.).

Õige jah, sa teed ju igasugu telesaadetele samuti muusikat. Isegi „Aktuaalse kaamera” uue saatepea muusika on sinu töö. Räägi, kuidas see käib.

Sekundid, sekundid, sekundid (naerab – toim.). Peab nuputama, kuidas lühikese ajaga mingi lugu rääkida.

„Aktuaalse kaamera” muusika tegemine oli äärmiselt põnev, aga ka väga suur töö. Iga rubriik – põhiuudised, sport, majandus, kultuur, ilmateade – vajas ju eraldi helikujundust.

Lähtepunkt oli see, et see oleks efektne, meeldejääv, poeks aina kavalamalt naha vahele, aga samas ei tüütaks ära. Tahtsin, et „Aktuaalse kaamera” uus muusika tekitaks huvi ja tõmbaks tähelepanu kui inimene kuskil külmkapi ees võileiba teeb ja seda kuuleb.

Samas on ta selline hiiliv ja pigem malbe. Pole mingi väga kärts-mürts, mis kohe tähelepanu tõmbaks.

Samas osad ütlevad, et on hästi energiline. Tegin algselt neli kavandit, üks oli väga rõõmsameelne. Aga see pole päris see, mida päevauudised edasi annavad, eriti nüüd, mil käib sõda. Seetõttu jäi ta ausam ja dokumentaalsem. Kultuuriuudiste saatepea meloodias on seda õitsemist jällegi rohkem, ilmateade on samuti pigem helge.

Kas sa raadiot kuulad?

Aeg-ajalt ikka.

Mida arvad raadioreklaamidest? Need on ju paganama kentsakad, aga jäävad kummitama… kõik need Carglassid ja Ehituse ABCd ja Esvikad.

Või siis „Põltsamaa – ehtne ja hea” tunnusmeloodia, mis valmis juba 1994. aastal ja on siiamaani algsel kujul kasutuses, ehkki mõningate väikeste muudatustega. Viimati kuulsin, et seda laulab Tanel Padar… Eks see näitab brändingu tugevust, asjad kinnistuvadki inimeste ajju läbi korduste. Ei saa oma toodet iga kord uue muusikaga müüa.

Ma ise kuulan rohkem ERRi raadiokanaleid, seal on ainult kultuurisündmuste reklaamid, mis on pigem rahulikud. Nad ei pea midagi agressiivselt müüma. Aga jah, kommertsjaamade reklaamid on muidugi kaloririkkamad. Gaas on kogu aeg põhjas ja rahvateater käib. Peab kõvasti võimlema ja väänlema, et eristuda. Või siis muutuvad nad just seeläbi ühetaolisemaks.

Oled kaks aastat järjest oma lugudele tehtud videodega Kuldmuna võitnud. Kuidas need videod sündisid?

Mõned aastad tagasi tagasi me tegime koos animatsioonistuudioga Tolm kultuurisaate „OP” saatepead ja vaheklippe. Koostöö klappis suurepäraselt, sellest sündis veel projekte, osa ka välismaale. 

Mõni aeg hiljem, töötades oma albumi „VIIV” kallal, tekkis mõte: mis oleks kui telliks Tolmu kuttidelt ühele palale ka liikuva pildi!? Nii sündiski albumi avaloole „AVA” muusikavideo, mis on praeguseks kogunud 110 000 vaatamist. Mõte oli selles, et ta oleks abstraktne ning annaks läbi liikumise, kujundite ja värvide teatud meeleolu edasi. Järgmine aasta tegid nad loole „OXO” sarnase mustvalge video. Au ja kiitus Joosep Volkile ja Maido Hollole!

Sa töötasid üheksakümnendatel ja nullindatel täiskohaga erinevates reklaamiagentuurides. Miks otsustasid ära tulla?

See oli nullindate keskel, töötasin siis Ideas. Tegelikult oli kõik hästi, töö oli huvitav. Mul oli firma poolt uhke BMW, palk oli hea. Ülemus ei põgenenud palgapäeval aknast välja nagu esimeses reklaamiagentuuris, kus ma 90ndate lõpus töötasin (naerab – toim.). Olid jõulupreemiad ja suusalaagrid Soomes. Mark Eikner ja Paavo Pettai oli lahtise käe ja laia joonega juhid. Klientideks olid suured ja edukad firmad… ka Keskerakond tõi raha sisse (siinkohal tasub kuulata Levilas ilmunud audiosarja „Ikooni loomine”, mis tollasest ajast räägib – toim.).

Sellest hoolimata hakkasin mõtlema, et millega ma siin tegelen… teen reklaami alkoholitootjatele ja kasiinodele, mõistagi oli ka teisi kliente, aga ikkagi. Lisaks hakkas meie punt – toona töötasid Ideas näiteks Juhan Ulfsak, Andres Maimik, Leslie Laasner, Tristan Priimägi, Marianne Kõrver – vaikselt laiali vajuma. See oli ka see aeg, kus kõigil pidi olema oma firma.

Pärast mõningaid katsetusi ja siin-seal proovimist võtsingi 2007. aastal vastu otsuse, et hakkan vabakutseliseks. Eesmärk oli pühendada end rohkem loomingule ja muusikale. Siiski tegin ka siis väiksemaid ja suuremaid otsi reklaaminduses. Viimastel aastatel on põhiaur läinud Levilale, mis on omakorda olnud meeletult huvitav ja arendav teekond.

Paarkümmend aastat tagasi tundus reklaaminduses olevat palju loomingulisi inimesi, kirjanikke, näitlejaid, muusikuid, kes põhieriala kõrvalt lisaraha teenisid. Täna on seda vähem. Reklaamindus on professionaliseerunud?

Mul ei ole andmeid, aga kõrvalt hinnates tundub küll nii. On tekkinud professionaalid, kes pühenduvadki kitsamalt reklaamide tegemisele. Inimesed, kelle süda kutsub rohkem kirjanduse, filmi, muusika või teatri juurde, saavad rahulikumalt oma kunstiga tegeleda.

Kuidas see reklaamindusele mõjunud on? On reklaamid vaimuvaesemaks muutunud?

Pigem on aeg vaimuvaesemaks muutunud… okei, vaimuvaesus pole võib olla päris õige sõna, aga ajad on võrreldes 90ndatega  kõvasti muutunud. Toona võis reklaaminduses teha kõike nagu torust tuleb. Piiranguid polnud. Tee alkoholireklaami palju tahad ja kuidas tahad. Tänapäeval ei kannataks paljud reklaamid üldse valgusvihku toomist – inimesed on sotsiaalse ja soolise võrdõiguslikkuse, vaimse ja füüsilise tervise, ka keskkonna teemadel palju teadlikumad. Oeh, olid ikka süüdimatud ajad…

Mida reklaamimaailmas pikalt mürgeldamine sulle hilisemas elus, vabakutselise kunstnikuna on andnud?

Elukogemuse, kuidas majandada ja hakkama saada! Tallinna Kunstiülikoolis (praegune Eesti Kunstiakadeemia) ei rääkinud sellest keegi. Koolitati suuri kunstnikke.

Kuidas suhelda klientidega, kuidas oma ideid ja töid kommunikeerida, kust tuleb raha, kus asuvad loomingulise vabaduse ja majandushuvide ristumiskohad – kõik see tuli reklaamimaailmast. Rääkimata kontaktidest ja tutvustest, mis vabakutselise elus on äärmiselt olulised. Ma arvan, et kui ma poleks 10 aastat agentuurides töötanud, poleks ma 2007. aastal julgenud vabakutselise teed käima hakata.

Mainisid kunsti ja raha ristumiskohta. Kas ja kuidas on võimalik teha samal ajal kunsti, mida hindavad kriitikud, ning kommertsi, mida tellivad näiteks ehitusfirmad? Või tekib seal konflikt?

Mina olen kommertstöid – noh, neid, mida rahvasuus haltuuradeks nimetatakse – võtnud osana oma loomingust. Olen püüdnud neid alati teha nii hästi kui võimalik. Kommerts ei tähenda, et asi kohe s**t on. Ma ei vastandaks seda kunstiga. Tänapäeval on need asjad tihti ka läbi põimunud. Võib olla on mind elu säästnud, pole väga ebameeldivaid töid ette söötnud.

Nii ma siis püüan tasakaalu hoida. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, et oleksin nii suur kunstnik, et ainult kunstiga välja vean. Sellist aega pole kunagi olnud ja ma ei tea, kas tulebki. Seetõttu olen püüdnud igas töös, olgu ta kasvõi väike suts, püüdnud üles leida selle miski, mis mind ja teisi inimesi kõnetaks. Midagi, mis suudaks pakkuda väärtust. Selles mõttes olen ikkagi idealist. 

Autor: Lennart Ruuda

Kõik uudised