Marulise eluga muusik Tanel Padar räägib avameelses intervjuus TULI-le, kuidas ta oma rohkem kui 60 000 Instagrami jälgijale sisu loob; mis brändi tooteid on tal nii palju, et uusi pole enam kuhugi panna ning miks ta laulusõnad olid appikarje. Alustame turundusest ning jõuame hingesoppidesse.

Vahel paistab, et muusikud ja kunstiinimesed ei tihka end väga turundada. See tundub neile kuidagi ebaloomulik. 

Minu jaoks on need kaks asja omavahel nii läbi põimunud. Kui teed midagi täiesti erakordset lahedat või fantastilist ja sellest keegi teada ei saa, siis teedki ainult iseendale…

Pean kohe selgitama, et mina end kunstnikuks ei pea. Mind ei ole sinna ringkonda kunagi vastu võetud. Samamoodi ei ole ma helilooja, sest kirjutan laulukesi, sinna ringkonda pole ka vastu võetud. Luuletaja ma ka pole, sest kirjutan laulutekste, kuigi suurem osa minu laulutekstidest on kindlasti suurema lugejas- ja kuulajaskonnaga kui ükskõik millise kaasaegse Eesti luuletaja tekstid. Ettevõtjaks ja ärimeheks mind ka ei peeta, sest selle seltskonna jaoks olen ikkagi muusik.

Eks olen otsinud oma ja mida noorem ma olin, seda vähem tahtsin kompromisse teha. Kui oled noor ja vihane, tundub, et maailm peab sinu järgi joonduma, mitte sina maailma järgi. Mingi hetk sain aru, et kompromisside tegemine ja koostöövõimaluste otsimine näiteks teiste muusikute või brändidega on tegelikkuses tugevasti kasuks tulnud. Nii lisasissetulekuna kui ka imagoloogiliselt.. 

Kui käisin palju kalal, siis sattusin saatesse “Kalamehejutud” ja pärast esinesin kõigil kalapüügiüritustel. Kui tegin väikelaevakapteni paberid, siis esinesin kõikides sadamates. Kui tegin triatlonit, siis esinesin ujumis- ja rattaliidu üritustel ja kõigil jooksuvõistlustel. Triatloni üritustest rääkimata.

Mingi hetk otsustasin, et lähen kooli ja siis hakkasin kõigil haridusteemalistel konverentsidel esinema nii verbaalselt kui ka muusikaliselt. Siis saad aru, et see on fun. Ma tegin, mis ise tahtsin ja see kõik meeldis mulle väga. Kui saad lisaks arve esitada, siis ei saa paremat asja olla. Nüüd olen otsapidi jõudnud kinnisvaraarendusse. Täitsa kogemata. Nüüd käin esinen ka selle sektori sündmustel. Mis järgmine asi on?

Sind pole kultuuriringkondadesse vastu võetud. Kas tunned end natuke üksiku hundina?

Põhimõtteliselt küll. Kunstiinimeste jaoks olen liiga edukas. Usun, et see on põhipõhjus. Mõni videokunstnik või kunstnik teeb mu muusikutest sõpradele kujunduse niisama tasuta, et pildile saada. Kui mina küsin, siis saan kinni maksta nii enda video kui ka kõikide enda sõprade videod ja pildistamised.

Praeguseks on see natukene muutunud, sest turunduse tähtsus on paljudele loomeinimestele kohale jõudnud. Täna just potsatas postkasti üks soov. Üks inimene, kes on ka varem meie bändiga kokku puutunud ja teistele muusikavideoid teinud – küll artistidele, kellest ma kunagi midagi kuulnud –, ütles, et ta oleks nõus tasuta tegema ja nägema palju vaeva, et keegi tema tegemisi märkaks. See näitab, et mingisugune jää on sulanud.

Mõni ütleb, et loomeinimesed ei peaks midagi tasuta tegema, sest kui nad teevad tasuta, siis nende tööd ei väärtustata. Ehitaja ju ei ehita tasuta, miks luuletaja peaks tasuta luuletama.

Jah, tihtilugu käib sellega turu solkimise maine kaasas, kui sulle tõesti meeldib midagi nii väga, et tahaksid seda ka tasuta teha. Heategevusega on sama. Annad korra näpu ja jutt läheb laiali ning siis on kohe 80 soovi, alustades sellega, et keegi kirjutab, et ta on kaks nädalat kitarri õppinud ja tunneb, et tal jääb kogu asi varustuse taha. Kas ma ei tahaks talle osta 5000 eurose Gibson Les Paul Customi? Siis ta tunneb, et ta saab areneda. Ma ei tea, sa kindlasti armastaks seda pilli rohkem, kui sa teeniksid selle muusikat tehes. 

Tegin eelmisel aastal intervjuu Ivo Linnaga, kes ütles, et ta pole kunagi ühelegi reklaamile “ei” öelnud. Kui tihti sina “ei” ütled?

Mul on Ivo Crocsi reklaamiga naljakas lugu: minuni jõudis see pilt täpselt sel hetkel, kui hakkasime bändiga Austraaliasse lendama. Olime Tallinnas juba lennuki peale läinud ja keegi saatis mulle selle pildi. Istusin bändikaaslastest eraldi, kõik olid seal oma kaasadega. Tavaliselt saadan asju meie ühisvestlusesse, aga siis mõtlesin, et okei, airdrop’in. Ja kuidagi suutsin airdrop’ida tervele lennukile. Kõik välismaalased said ka hallipäise vanamehe pildi, kel oli Crocs peas. Järsku hakkas lennukis kentsakat kihistamist ja sagimist kostuma. 

Ivo mõtleb, et see ei võta tal aega ega tükki küljest. Kui mina mingis reklaamis osalen või brändisaadik olen, siis ikkagi kalkuleerin kaalutletult ette ja taha, kaua ma nüüd sama sektori teise ettevõttega koostööd teha ei saa. 

Sa pead enda jaoks strateegia mõtlema. Mul on see lihtne, sest teen koostööd ainult nende ettevõtete ja toodetega, mis mulle endale väga meeldivad ja millega mul on isiklik suhe. Siis ei ole valehäbi. Iga kell lähed ja teed. 

Olgu see siis Mercedes-Benz, LHV, Apple, Denim Dream või Goldtime. Kõik on väga väärikad ja tugevad brändid. Kui nad näevad, et meie koostöö võiks olla sobilik ja nad hindavad ka minu brändi, siis miks mitte. 

“Ei” ütlemine on kahe otsaga asi. Mingeid aastaid või aastakümneid tagasi tundus naljakas, et korra oled keefiripakil, järgmine hetk on Crocs peas ning siis promod pakettaknaid või katusekive. See tundus minu maitsele liiga palju, aga aastatega olen aru saanud, et kui tahad populaarne artist olla, pead kuidagi pildil olema. Aga peab tasakaalustama, et seda ei oleks liiga palju. 

Ma ei ole kunagi väga hästi “ei” osanud öelda. Mõnes mõttes on see halb omadus, aga teisest küljest – need ebamugavad “jah”-sõnad viivad sind seiklustesse, kuhu muidu poleks sattunud. Põed ja kardad ja mõtled, et poleks vaja olnud ning mul on selle ajaga midagi paremat teha – ja vahel ongi –, aga päris tihti selgub, et oli päris lahe võtta osa asjast, mis on täiesti teise maailmatunnetusega. 

Muidu ikka lävid nende inimestega, kellega tahad ja käid neis kohtades, kus oled harjunud käima. Sellised kõhklevad “jah”-sõnad on viinud elus paljudesse toredatesse kohtadesse ja andnud võimaluse tutvuda toredate inimestega.

Tahad olla seotud brändidega, mis sulle endale meeldivad. Aga kui näiteks Apple hakkaks järsku täielikku jura tegema, kas sa siis enam poleks nende brändisaadik?

Apple märkas, et olen suhteliselt esimesest iPhonest saati olnud nende fänn ning käinud linna peal tõde kuulutamas. Selliseid brändisaadikuid, kes päriselt usuvad, mida nad teevad, tahaks iga ettevõte. Mitte nii, et pärast postitusi paned oma nänni, mis sulle anti, osta.ee’sse müüki. Seda tehakse väga palju ja mitte althõlma, vaid täitsa avalikult. Kes tahaks endale sellist brändisaadikut?

Ma olen Apple’i brändisaadikuks olemise tagasi tõmmanud üldse teisel põhjusel. Ma olen suutnud tehnoloogiaga katta nii oma kui ka elukaaslase perekonna. Mul lihtsalt ei olnud neid uusi mudeleid enam kuhugi panna. Panin selle pausile, sest ma tõesti ei pidanud vajalikuks iga uuendusega seadmete väljavahetamist.

Sind on saatnud selline klassikaline stereotüüpiline rokkari imidž. Eriti just varasemalt. Peod, droogid, kõik see. Kui palju sa noorena tundsid, et pead end nii brändima ja nii käituma, et olla tõeline rokkar?

Hmm (pikem paus – toim.). Ma ei tundnud kordagi, et pean olema selline, et olla rokkar. Pigem vastupidi. Tundsin põlgust, et ma selline olen. Neid inimesi, kes käisid kontserdil vaatamas, kas suudan esinemise lõpuni püsti seista, oli ikka omajagu. See oli osadele inimestele topelt meelelahutus. Muss meeldis, aga teine põnev osa oli see, et nad ei teadnud, mis seisus ma lavale tulen.

Mingi hetk mind hakkas häirima see, et sõidad Saaremaale esinema, oled seal hommikuse või õhtuse praami peal ja vaatad, et mingi lapsevanem tõstab sinu eest lapse ära ja läheb igaks juhuks toolide vahele peitu. Tundsin, et inimesed hoidsid eemale.

Mul oli päriselt selliseid Mötley Crüe laadseid pidusid ja ma tulin neist esmaspäevaks elusana välja. Paar päeva kosusin ja kõik hakkas jälle otsast peale. Vaatamata sellele tundus rokkmuusika austajatele, et see vend on liiga pehmo. 

Sa saad aru, et seal [rokkari imidžis] peab olema midagi muud. Et pole ainult alkohol, sex and drugs and rock and roll. Ju siis oligi see, et ma üdini lõpuni ei olnud see mees. Suutsin nädalas mingi kolm päeva olla. Oleks pidanud rohkem pingutama (muigab – toim.). Sa ei suuda ju kõikide heakskiitu pälvida. Ühed kiidavad, teised laidavad.

Ühed ütlevad, et alles nüüd on õige asi, teised ütlevad, et nüüd on tal esinedes eelmise reede särk ja püksid jalas, ta pole vahepeal koju jõudnudki, see on too much!

Sain aru, et olen valel teel, sest üritasin meeldida kellelegi teisele, samal ajal endale mitte meeldides. Tulin koju ja tõdesin, et noh, oli tore nädalavahetusel hängida, kümme sõpra oli ümber ja pidu käis kogu aeg. Aga nüüd olen kodus, kardinad on ees, istun pimedas toas ja häbi ja halb on olla. 

Seda kompenseeris see, et tuli uuesti seltskonda minna. Üksi olles oli selline ära vajumine täiesti tavaline. Kas see oli depressioon või must auk? Kindasti oli. 

Aga selle järelduseni ei jõudnud ma ise kunagi, sest esinemisi oli nii palju. Tegin kõik oma asjad ära. Lõpuni. Kui tagantjärgi kuulan oma kirjutatud laulutekste, siis seal on appikarjet päris palju. Aga seda ei olnud, et keegi oleks neid laulusõnu päriselt selle mõttega kuulanud, et äkki Tanel enam ei jaksa.

Kas põlgus selle elu vastu tuli ruttu? Tundsid pikka aega, et vajad muutust? Või oli algus ikka selline, et midagi ei koti.

Ega ei kottinudki enamiku ajast, aga see muutus mingi hetk poosiks. Võtad sisse poosi, et mind ei koti ja see on nagu pohhuistide kokkutulek, mis esimesel korral ära jäi, sest kõigil oli pohhui. Võtad poosi ja mõtled, et mind ei huvita. Eks see oli noore kuke värk ka. Keegi ütleb, et “ma ei usu, et sa julged” ja siis ütled “ikka julgen”. 

Sain aru, et mu sotsiaalne krediit oli kordades suurem kui tavalisel inimesel. Sain seda põletada, nii et mühises. Mis päeval need Kroonika ja Just! Ilmusid? Sinna said valvsad lähedal seisvad isikud pilte saata. Esmaspäevast kolmapäevani olin pimedas toas kardina taga ja kogu aeg kartsin, et mis nüüd välja tuleb. Mul oli paari sõbraga kokku lepitud, et nad vaatavad ajakirjad läbi ja annavad teada, kas oli midagi või ei. Kui ei olnud, tulin toast välja: “uhhuuu, see läks napilt, hakkame pihta!”

Nii et põdesid, mis sai korda saadetud?

Muidugi põdesin.

Eesti on nii väike, et peab vist põdema, jah.

Peab, jah. Ma olen väga õnnelik tehnoloogia arengu üle! Kui hakkasid tekkima telefonid, millega sai filmida ja pildistada, sain aru, et nüüd on see aeg, mil tuleb maa alla kaduda. Peod kestsid aastaid edasi, aga teistes tingimustes. 

Ei käinud enam ööklubides või avalikel pidudel, vaid pigem tekkisid teistsugused peod, kus oli oht suurem, sest seal ei saanud pidu kunagi läbi. Koristaja ei tulnud ja ei öelnud, et olen ka inimene, tahaks koju minna. Keegi tulesid ei vilgutanud.

Kuidas sa lõpliku muutuseni jõudsid?

See kahtlus [et nii ei peaks] oli kolm päeva nädalas kogu aeg hinges. Ülejäänud neli päeva tundus, et see pole mina, see on mingi lora, see on mingi teine vend, see on pohmell!

Ühel hetkel olid need päevad, mil kahtlesin, ülekaalus. Sain aru, et olen mingis asjas kinni. Kõik kordub ja mitte midagi ei muutu. Sama ka bändiga (The Sun – toim.). Sain aru, et bändi ei tee enam ammu keegi, tehakse tööd. Suhted muutusid töökaaslaste omaks. 

Sain aru, et viga on [bändi osas] minus, võtsin end kokku ja oma 35. sünnipäeva õhtul – seal oli paarkümmend sõpra – tõusin püsti ja ütlesin, et ma ei joo enam mitte kunagi. Kõik naersid. Sellest päevast alates ma ei joonud kolm ja pool aastat tilkagi. Mõtlesin, et võib-olla on asi selles, et mul lihtsalt purjus peaga viskab üle ja ma ei taha enam öösiti esineda ja lugusid mängida. 

Üks hetk sain aru, et viga ei ole minus. Ma ei ole üle joonud või üle tarvitanud või mida iganes. Ma pole enam nii äkiline, probleeme ei tohiks ju tekkida. Sain aru, et bändiga on jõgi läinud kaheks. Mina olin ühel paadil ja teised teisel. Meie vahel oli mets. Suutsime läbi metsa hõigata, aga silmsidet enam polnud. See oli kadunud. Mõtlesin, et varsti enam ei mäletagi, millised need inimesed välja näevad, kellele hõikan või miks ma üldse nendega räägin. 

Sain aru, et on vaja pausi ja restarti. Me olime nii pikalt koos ja olime varem lähedased sõbrad. Pigem tahtsin seda tagasi, mitte olla tohutu välise nõudluse ori, jättes enda vajadused tagaplaanile.

Aga muutuste osas – peab lihtsalt otsuse vastu võtma. Plaanimisega ei tule midagi välja. 

Kas uue sinana on masendavad mõtted kadunud?

Nojah. Eks COVIDi ajal oli suurel osal loomeinimestel hämaraid pilvi. Olin aastaid valmistunud, et mul oleks mammonat, kui midagi peaks minu või mu tervisega juhtuma. Kui COVID tuli, sain aru, et mul on kõik hästi, sest olin talveks tõrukesi varunud.

Mõistusega olin ette valmistunud, aga emotsionaalses plaanis ma ei olnud selleks valmis. Kõik oli kinni, esineda ei saanud. Algus oli tore, et näe, sundpuhkus. Elu seisma ei jää, süüa saab osta. Aga vaimseks pauguks, et ärkad hommikul üles ja mõtled, et mind pole kellelegi vaja, polnud ma valmis. 

Kuidas sul aja jooksul meediaga suhe olnud on ja kuidas praegu on?

Kuna ma ei viitsinud või ei julgenud telefonile vastata, tehti artikleid ja ka telesaateid minu selja taga. Minust tegi kunagi Kanal 2 saate nii, et minuga ei rääkinud keegi. Küll rääkisid seal lahkesti minu bändikaaslased. Ja see polnud üldse heamaiguline saade.

Ma küsisin, miks te läksite sinna ja põhimõtteliselt lõite mulle noa selga. Nad ütlesid, et lahe, sinust tehti saade ja meilt küsiti ka paar küsimust. Ütlesin, et saade koosneski ainult sellest, et küsiti teie ja saja inimese käest. Leiti kuskilt Rakvere kutsekoolist õpetaja, kellele ma üldse ei meeldinud ja kes rääkis, kuidas ma maja ees suitsu tegin.

Lahe saade, noh. Mina istusin kodus, vaatasin telekat ja järsku vaatan, et oi (eriti madala häälega – toim), minust on saade. Panin teleka kohe kinni. Mul oli nii piinlik.

Aga ma olen päris hästi osanud meediaga suhet kasvatada, viia seda puberteedieast täiskasvanuikka. Neil on minu üle võimu, minul on teatud tingimustes ka nende üle võimu. Saame palju rääkida ja arutada, mis ja kuidas teeme. Nad teavad, et ma ei kirjuta alla meedia teesile: “meie oleme sinust staari teinud ja võiksid tänulik olla jne.”

Olen saanud vastu öelda, et kui ma ei oleks selline nagu olen, siis poleks teil olnud millestki kirjutada. Et ma tegin teid ka veits, tootes teile piiramatus koguses sisu. Kui tahetakse mõttetust kirjutada, siis ma olen alati koputanud südametunnistusele ja öelnud, et kas on nii oluline antud kontekstis kirjutada mingit väikest nuppu? Teeme kunagi parem korraliku intervjuu, kus saame ka selle teema sisse tuua ja lahti rääkida.

Sa oled Instagramis väga populaarne, sul on üle 60 000 jälgija, mis Eesti kohta väga hea tulemus. Korralik suunamudija! Mida sa silmas pead, kui sisu lood? On sul keegi abiks?

Kohe on näha, kas ma teen ise stoori või teeb keegi teine. Palkasin elukaaslase, kes mulle sisu teeb. Ma saaksin kindlasti ise ka hakkama, aga arvan, et jääksin koostööde osas hätta. Mul tekib mingi hetk tõrge asjade vastu, mida peab tegema. Meie tööjaotus on selline, et koos mõtleme sisu välja või on kliendi poolt sisendid antud ning ta teeb õigel ajal postitused ja stoorid ära. 

Kui palju sinu tavaelu Instagramis kureeritud on?

Mõnes mõttes on, jah. Kuraator on karm (muigab – toim.) Minu stand-up sketšid, mida ma teha tahan, enamasti sinna ei jõua. Minus on väike sketšilavastaja alati olemas olnud, aga neid ei saa tavaliselt teha. Kuigi The Suni ajal me Danel Pandrega olime hea tiim. Mina pritsisin palju ideid ja tema ka. Tal oli reklaamiagentuuri taust ja suutis neist paremad välja selekteerida. Paljud asjad läksid käiku.

Intervjuu alguses nimetasid oma erinevaid ameteid ja hobisid. Varsti siis oled koomik.

Jajah. Iga aasta, kui on aastavahetuse programm ära vaadatud, mõtlen, et kurat, järgmine aasta teen ise (naerab – toim.).

Ma genereerin kogu aeg mõtteid. Kui tuli välja lugu “Müüt”, siis kõik raadiojaamad mängisid seda samal ajal. Mul oli see mõte juba aastaid, aga ma ei suutnud välja mõelda, miks nad peaks seda tegema. Ja siis läks tuluke põlema – sünnipäev! Miks nad ei peaks seda tegema? Mõtlen välja, kuidas saaks enne loo ilmumist kihinat tekitada.

Sul aju ikka töötab ses suunas, kuidas inimesteni jõuda.

Jah, just, selline turundaja mõtteviis. See on minu jaoks nii loomulik. Seepärast me The Suni ajal väga agentuure ei kasutanud. Ok, ühe albumi ajal kasutasime, aga siis olime seda meelt, et meil on vaja kõva purakat, et hallist tsoonist välja saada ja saime ka.

Vaatan imetlusega asju, mida NOËP teeb. Tal on megalahedad ideed ja oskus neid ka realiseerida. Mul on tohutult ideid, aga puudub oskus ja püsivus, et neid ellu viia. Ja ehk ongi nii parem.

On sul noortele muusikutele soovitusi, kuidas nemad saaksid rohkem pildil olla?

Karta ei tohi. Kõike tuleb teha ausalt. Kui võtad pakkumise vastu, siis mine ja tee südamega. Vahet pole, kas laulsid “Valgeid roose” või bossanovat. Kui sind kutsutakse esinema, siis alati mine ja esine. Igal pool mine esine. See on sinu kogemus. See teeb sind paremaks.

Publikuga suheldes õpid ka ennast paremini tundma. Mida madalamalt alustad, seda ebameeldivam võib ka publik olla. Iga karjääri alustava muusiku kontserdil on üks onu Heino või keegi, kes hõikab sulle dad joke’i. See on see, mis sind artistina kasvatab. 

Elu lõpuni on onu Heinod saalis. Nad ei kao kuhugi. Mul on siiamaani. Kõigil on. Nendega tuleb hakkama saada. Nad oskavad ühe lausega tuju nii ära viia, et sa tegelikult võid lihtsalt laiali mureneda, aga sa ei saa, sest teised inimesed on ka. 

Kuidas sul investeerimisega läheb?

Mul jookseb nüüd kuues aasta ja mul läheb okeilt. Meil on lahe investorite punt, kus on vanad tuttavad ja sõbrad. Meil on portfellis ühiseid investeeringuid, ka börsiväliseid. 

See aitas mul COVIDi üle elada, sest olin mammonat kokku kogunud. Samal ajal kui kõik põgenesid finantsturgudelt, siis mina otsustasin, et lähen ampsama. Kuna ma ei teadnud, mis see koroona on, siis ma ei teadnud ka, kas homme on surm või pillerkaar.

Ampsamine läks hästi?

Väga hästi. Huvi investeerimise vastu tekkis siis, kui hakkasin EBSis käima. Mäletan, kui sain EBSi sisse, siis samal päeval tellisin endale Äripäeva. Mõtlesin, et lähen ärikooli, pean kursis olema! Siiamaani on digitellimus. 

Miks ma kunstnike ringi ei sobi? Samal päeval tellisin endale ka Sirbi. Sirpi ma ei saanud ühtegi numbrit läbi (naerab – toim.). Seal oli isegi pilte raske vaadata. Aga Äripäev kütkestas rohkem. Tundus, et äri on lihtsam teha kui kunsti. 

Sa küsisid, mis noortele öelda. Noortele soovitan kasvatada endas ettevõtlikkust ning omandada teadmisi ettevõtluses. Kui oled intelligentne ettevõtja, siis oled suure tõenäosusega võimeline olema edukas nii kunstis kui ka äris.

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised