Välis-Eesti muusika pioneer Olev Muska (71) veedab juulis ja augustis Austraalia talve asemel päevi Eesti suves. Miks see sind huvitama peaks? Sest ta on graafiline disainer, kes töötanud reklaamiagentuurides ning õpetanud ülikoolides. Jutustame temaga Austraalia 1970ndate reklaamielust, loovusest, kultuurist ja traditsioonidest.

Olev Muskal on käsil päris kreisi suvi. Augusti lõpuks on ta kahe kuuga andnud Eestis 17 kontserti, lisaks ühe Lätis. Kui ta parasjagu ei esine, jagab ta intervjuusid. Vahetult enne temaga kohtuma minemist jäi sotsiaalmeedias silma, et ta külastas Õhtulehe taskuhäälingut “Eesti Eso”. Meie intervjuult lõikuskuu teisel nädalal tõttas ta Sirbi veebipaneelile koos Maarja Merivoo-Parro, Vaiko Epliku ja teistega. Vestluse ajal mainis ta muuhulgas, mida ta viimati LP-le rääkis. Tüki temast on haaranud nii Eesti Ekspress, Müürileht kui ka Vikerraadio. Nägin isegi toidukohta Retroburger rõõmustamas, et Muska seal keha kinnitamas käis. 

Tavaliselt pajatatakse temaga muusikast. Meie üritame jutuvada juhtida teisele olulisele kunstiliigile tema elus: disainile ja reklaamile. Muidugi ei saa üle ega ümber helist. 

Austraalias sündinud väliseestlase Olev Muska 1985. aastal ilmunud debüütalbumit “Old Estonian Waltzes” peetakse Eesti esimeseks elektroonilise tantsumuusika albumiks. Album on pungil eksperimentaalsetest, naivistlikest ja kummituslikest Maarjamaa rahvamuusika töötlustest, sekka sarnase võbinaga originaalloomingut. 

Võtkem näiteks rahvalaulu “Saaremaa”. Robotlike kajakate kiljuv karje maalib pildi saarest, mis on ühtaegu kõige mõnusam ja hirmsam paik, kus viibida. Võimalik, et sa ei tule eluga tagasi, aga sa oled sellega hinges rahu teinud. Ilmselt ideaalne kuulamine udusel tuulevaiksel merel. Sellest on teisedki sotti saanud, hetkel ulatub järelturul vinüülplaadi hind 100-200 euro vahele.

Juulis ilmunud värske teos “New Estonian Waltzes” sisaldab tema vanade töötluste uustöötlusi, aga ka tema enda ja Veljo Tormise loomingut. 

“Trendide järel peab jooksma,” ütleb ta. “Ma tahan kaasaegne olla. Mulle meeldivad väga artistid, kes oskavad vana uuendada.” 

Eesti lõi asja segi

Selleks, et tõsisemalt muusikaga tegeleda, lahkus Muska 1980. aastal reklaamiagentuurist (samal aastal ilmus tema esimene singel “Tuljak!”, hiljem on ta töötanud vabakutselise graafilise disaineri ja copywriter’ina). Ilmselt võib öelda, et teatud määral kiskus ta reklaamiagentuurist minema Eesti.

“Kogu see Eesti värk lõi asja segi,” sõnab ta puhtas eesti keeles. “Meil oli oma kamp, kus olid Eesti päritolu noored, tegime omal algatusel esinemisi, filme ja lollitasime niisama. Tundsime suurt loomingulist rõõmu. Meil oli hea segu eri vanuses noori, kelle vanemad olid eri Eesti paikadest ja eri taustaga. Mõni oli maalt, teine professorite laps. Ühe noore õpetas vanduma kurgikasvataja, tal olid kõige jubedamad roppused, see oli väga naljakas. Mulle on alati eesti keel meeldinud, ütelused on nii vaimukad.”

Reklaamiagentuur talle säärast vabadust ei pakkunud nagu eestlastega möllamine. Töö ei olnud talle nii oluline ja pealegi tundus talle, et joonistusoskus läheb ametipostil aina nirumaks.

“Mulle öeldi hiljem, et kui ma ei oleks ära läinud, oleksin saanud juba noorena linnas Porschega ringi sõita,” muigab Muska, kes muideks Kihnu Jõnni sugulane. “Öeldi, et oleksin rikas mees olnud, aga ma ei ole kunagi raha peal väljas olnud, loominguline vabadus on mulle kõige olulisem. Kogu Eesti värk pakkus mulle midagi erilist, mida muidu Austraalias ei saanud. Meil olid selle kambaga vabad käed, tegime, mis tahtsime. Ma olen alati teinud, mida mu instinktid ütlevad.”  

Tahitile ja Pariisi

Muska esimeseks töökohaks oli 1977. aastal John Singletoni agentuur, kus ta täitis noore kunstilise juhi rolli. Üsna pea müüdi ettevõte Ameerika ketile Doyle, Dane, Bernbach (praegune DDB – toim.) ning pooled inimesed lasti lahti. 

“Mäletan, et kui esimest korda kontorisse läksin, siis mõtlesin, et jube ilus ja tuttav koht,” räägib ta. “Sain aru, et siin oli vanasti kunstigalerii, kus ma näitustel käisin. Huvitav ju, et galeriist sai reklaamiagentuur. Töötasin seal kõvasti ja sain reklaamivärgiga tuttavaks. Tol ajal olid eelarved põhjatud, võisid end ükskõik kuhu kirjutada. Tahtsid Tahitil või Pariisis reklaami teha? Kohe sai. Mina olin muidugi noor ja ei saanud.”

Kui Muskale hundipass anti, käis ta Sydney’s pea kõik agentuurid läbi. Koputas uksele, portfoolio näpus lehvimas. Alguses ei võtnud keegi vedu, aga ega leib tulemata jäänud.

“Lõpuks helistasin ühte agentuuri, tutvustasin end ja mulle vastati, et “tundub nagu sa oleks seda lauset päeva otsa korranud, tule meie juurde, teeme ühe scotch’i”,” meenutab ta. “Läksin ja mind võeti tööle. Olin seal paar aastat, mul oli kontorist väga ilus vaade üle Sydney lahe. Hiljem tuli inimesi juurde ja mind paigutati veidi kehvemasse tuppa (muigab – toim.).” 

Viskit pakkuvaks agentuuriks oli D’Arcy, McManus and Masius, kus Muska teenis kunstilise juhina leiba aastatel 1978-1980. Tegemist on praeguseks manalateele läinud Ameerika ettevõttega, kes söötis omal ajal Coca-Colale ette sellisel kujul jõuluvana nagu teda praegu tunneme. Tõsi, seda tehti ammu enne Muskat ning teisel pool maakera, aga eks see annab aimu, et ta ei töötanud suvalises kohas.

“Meil hakkasid agentuuris olema joomalõunad ja pärast oli õhtupoolik täitsa maha kantud, ei jõudnud enam midagi teha,” naerab Muska, mis lõpuks lahkumiseni viis. “Hakkasin aeg-ajalt käima kohalikus raamatukogus ja leidsin seal raamatuid elektroonilise muusika kohta. See oli asi, millest toona palju ei kirjutatud. 

Hakkasime kolleegiga muusikat tegema, meil oli väga hea muusikaline suhe, olime mõlemad kunstnikud. Me oleks päris kõva laulukirjutajate duo olnud, aga ta suri 26-aastaselt mootorrattaõnnetuses ja ma sain endale tema neljarealise maki ja mikserpuldi, mille abil salvestasin oma esimesed lood.” 

Seejärel jäi agentuuritöö tahaplaanile, aga vabakutselisena on ta leiba teeninud 45 aastat, meisterdanud brändinguid, logosid, reklaame ja bännereid, kujundanud raamatuid, uudiskirju, veebilehti jne. Enam-vähem kõike, mis võimalik. Samuti õpetanud muusikat ja disaini mainekates Sydney ülikoolides (Macquarie ja Western Sydney).

Reklaam on popmuusika

Reklaami ja kunsti Muska vastandada ei taha. Seda on tema olemusestki tajuda. Tema muusika on eksperimentaalne ja nišikas, ent ta ei põlga massikultuuri. Terminali plaadipoes toimunud kohtumisõhtul mainis ta Tartu räpparit Väikest PD, intervjuu ajal jõuab ta kiita nublu “für oksanat” ja Tame Impalat – Austraalia muusikut, kes jalutab psühhedeelia ja popi vahel.

“Reklaam on nagu popmuusika, The Beatles,” toob ta võrdluse. “Neil oli noorte hulgas oma tähendus, samal ajal tuli bändi turustada ja müüa. Kõik see käib käsikäes. Ma ei ole selline, kes ütleks, et üks asi on popkunst ja teine on reklaam. Kõik on üks ja sama. Ma õppisin koolis maalikunsti, aga tegin ka skulptuure. Olen kõigest huvitatud. Olen avangardist huvitatud, aga ma ei karda muusikas meloodiaid tarvitada. Avangardistid eemaldavad end tihtipeale tonaalsusest. Arvan, et kõigil peaks olema vabad käed kasutada ära kõiki loomingulisi võimalusi. Juhuslikkust võiks rohkem olla, ka graafilises disainis ja reklaamis. Ega ma narratiivist liiga palju ei hooli, mõtlen rohkem sellele, kuidas miski mulle mõjub. Olen kriitiline, kui muusika on liiga palju muusikalisuse ja pillimängu – mitte loomingulisuse – poole kaldu. Sama mõte käib ka visuaalse kunsti kohta.”

Reklaamitöös peab ta oluliseks koostööd. Head lahendused sünnivad, kui loovjuht ja copywriter omavahel samas rütmis hingavad. 

“Samas peab keegi ka vahepeal fašist olema ja ütlema, et nüüd on asjad nii nagu mina ütlen,” räägib ta. “Aga üldiselt on minu nipp suhelda mõne inimesega või tarkvaraga. Kellegagi on vaja ideid põrgatada.”

Muuhulgas ütleb ta, et tal ei ole kunagi writer’s block’i olnud. Ehk ta ei pea kunagi tühja paberilehte vahtima ning sinna midagi peale punnitama. 

“Ma ei oota pingsalt, et idee tuleks,” lausub ta ja jõuab eelpool mainitud inimsuhtluse manu tagasi. “Ma teen silmad ja kõrvad lahti. Mul on elukaaslase Angelaga hea suhe – mängime tihti sõnadega, teeme nalja ja lollitame. See on hästi voolav. Inimestega suhtlemine on väga oluline ja annab inspiratsiooni, aga see peab olema vaba suhtlus. See ei saa olla viisakas suhtlus. Samas, ma olen palju ka üksi hakkama saanud, olen küllaltki tragi.”

Kultuur surgu välja

Ta leiab, et kunstis – olgu selleks muusika, disain või mis muu – peab alati küsimusi küsima. Kuigi talle meeldivad trendid, meeldib talle ka vastanduda. 

“Kui kultuurist pole mingit kasu, peab see välja surema,” tõdeb ta. “Väliseestlased hoiavad kümne küünega kinni sellest, et sööme heeringavõileiba ja teeme nii nagu alati. Ma ütlen s*tale, see on üks jube harjumus ja ma olen sellest nii tüdinenud. Traditsioonid on tähtsad, aga asjad peavad edasi arenema. On palju bände, kes mängivad folki rokiga, nad proovivad kuidagi teisiti teha, aga miks ei võiks kogu asja lahti tõmmata ja põhjalikult traditsioonide kallale minna? Mis seal selle rokiga eputada (muigab – toim.)?”

See öeldud, tõdeb Muska, et elu on imeline, metsik ja õudne. 

“Mul on lihtsalt suur rõõm, et sain oma elu elatud ja midagi liiga viltu ei läinud. Vähemalt siiamaani. Eks paistab, mis ees ootab. Meil on selline jube naaber ka, kes kimbutab, aga see on alati nii olnud. Olen proovinud sellega, et mu vanemad läksid teise maailmasõja ajal Eestist Austraaliasse kuidagi loominguliselt toime tulla ja tunnen mingisugust vastutust seda elus hoida. Ma pole kunagi oma vanavanematega kokku puutunud, nad surid Eestis, aga leian, et see ei tähenda, et mul ei tohiks nendega dialoogi olla.

Minu ema ja tädi olid suured luulest lugupidajad. Nad tulid kokku, istusid diivanile ja hakkasid laulma. Mu tädi oli hästi hea huumorimeelega nõudlik ja loov inimene. Ma sain Eesti ühiskonnast ja kõigest nii palju rõõmu. Kui ma esimest korda Veljo Tormise muusikat kuulsin, sain aru, et see on hoopis midagi sügavamat. Kui Austraalias on ilus sinine taevas, siis ma ütlen, ei, ei, ei. Ma tahan, et oleks hästi pilves, ma tunnen, et kaon pilvede sisse kuidagi ära. See on minu esteetika. Minu arust on see teatud määral eestlaslik.”

Enne kui Muska Austraaliasse naaseb, näeb teda: 

21.08 Kultuuriklubi Tempel, Pärnu

22.08 HALL, Tallinn

23.08 Armastuse Saal, Tartu

24.08 Cabaret Volta, Tallinn

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised