INTERVJUU | Meelis Kubits miljon krooni väärt jälitustegevusest, elutööst ja kultuuridiplomaatiast

Kutse Kuldmuna galale oli ootamatu ja ma olen väga tänulik. On ikka tähtis. Olen täna tegev mittetulunduslikus maailmas, seal on märkamine suuresti ainus palk, oskan seda hinnata. Minu esimene kuldmuna ütleb mulle, et Turundajate Liidu otsustajate seas on suuremeelset mõtlemist. See on hea sõnum, sest meil on Eestis sellega suuri probleeme. Oskus tunnustada konkurenti, oponenti, see kõik on veel lapsekingades ja selle puudumine näeb kohati päris naljakas välja.

Kaks peamist emotsiooni. Valdavast osast kampaaniatest ei olnud kuulnudki, mis kinnitab selgelt, et kuna ma ei ole sihtgrupp, siis on tehtud head tööd. Ja teine oli kiusatus mängida mõttega, et mis oleks juhtunud, kui me oleksime esitanud „Teeme pai“ (õdede ja hooldustöötajate tunnustuseks loodud) kampaania. See oli minu enda otsus kohe selle idee sünni ajal, et me hakka seda tulevikus kuskile konkursile pakkuma, algatus peab jääma autentseks, mingis mõttes süütuks.

Kuldmuna galal olles aga vaatasin, et vähemalt konkurentsivõime poolest oleks see lavale mahtunud küll. Idee oli oma ringmajanduse ja sünergia mõttes originaalne, maht suur, kajastust palju ja lugu ei ole läbi. See hakkab läbi loodavate stipendiumifondide elama oma elu.

Oled PR-turult ja Corporest eemal varsti aasta. Kas on kahju ka?

Corpore juhatusest ja partneri positsioonist lahkumisest saab suvel aasta. See oli minu teadlik ja aastaid mitte lihtsalt küpsenud otsus, vaid see lahkumine ise läks juba liiga pikaks ja „parim enne möödas“ oli ohtlikult lähedal. Ma ei tahtnud minna siis, kui rong on jõudnud viimasesse peatusesse, siis ei jää enam kellelegi head maitset. Neid katseid minna on olnud ka varem, aga väikesest konsultatsiooniärist saad sa väljuda mitte siis, kui ise soovid, vaid siis, kui keegi on valmis selle üle võtma. Seda juhul, kui sul ei ole päris ükskõik, mis ettevõttest edasi saab. Mul ei ole.

Esimene selline hetk rääkimiseks tekkis alles 2021 kevadel. Oleme ausad, juhataja rollis olin Corpores juba viimased 6-7 aastat vaid formaalselt. Olin pigem järjepidevuse kandja, mõnedele klientidele ka osa ajaloost, ühisest minevikust, mis ei pea olema ilmtingimata ühiselt jagatud tulevik. Seega on minu otsus kantud eeskätt enesekriitikast.

Mitte päris, inimesed on palju vahetunud. Kui vaadata, kui palju Eesti PR-turu olulisi tegijaid on saanud Corpore kogemuse, siis kõigi nende motiveerimiseks pidanuks meie aktsiakapital koosnema mitte sajast, vaid neljasajast protsendist. Inimesed on läinud eri põhjustel, aga peamine on olnud siiski ambitsioonikus, soov teha asju ise, vastutada, ise ka enam teenida.

Tänaste Corpore partnerite jaoks on need kindlasti veel ees, aga minu muru oli kõige rohelisem nullindate esimesel kümnendil. Alates päevast, kui lahkunud Guido Sammelselg astus 2000. aasta suvel uksest sisse sõnadega „poisid, pakkuda on järgmise viie aasta huvitavaim töö“, milleks oli Eesti Raudtee erastamise nõustamine. Selle referentsi pealt kasvasime kahe-kolme inimese büroost turuliidriks ja hoidsime seda positsiooni tubli kümme aastat. Nullindate teises pooleks läks mul juba suur aur kodanikudiplomaatia peale. Odessa, Armeenia, Peterburi, Steinway klaver, Jeltsini bareljeef, sihitud kultuuritoetused. Corpores oli mind vähem ja see ei jäänud ka klientidele märkamata.

Ega otseselt ei olnudki. PRis teenisin ja kodanikudiplomaatias kulutasin. Aga need olid südamest tehtud ja omas ajas olulised asjad. Mõni ka aegade üleselt. Oli võimalik mentaalselt ellu jääda. Ei ole ju varianti kirjutada pressiteadet „piima müüdi rohkem kui tunamullu“ 20 aastat järjest. Pidi olema mingi alternatiiv või asendustegevus… Kirikus ja kasiinos ma ei käi.

Selles ajas see oli töö, mis mõjutas otsesel määral erastamise kulgu ja ma ei usu, et varem oleks midagi sellist PR-konsultantide toel tehtud. Koos noore kolleegi Priit Koffi ja Eesti Päevalehe ajakirjanikega me ikkagi reaalselt püüdsime kinni rahvusvaheliselt tagaotsitava kurjategija, kelle vabariigi valitsus oli parimaks pakkujaks valinud.

Tegime siis hirmsat moodi tööd, 12 tundi päevas minimaalselt. Seepärast sai ka päeva jooksul võetud mitu lõunat. Ja ühel veebruarikuu „teisel“ lõunal sattusin ma Palace’i pöördukse peal kokku inimestega, kes ei oleks tohtinud sel hetkel enam koos olla. Mehed istusid taksosse ja mina nende järel. Algas sõit, mida oleme näinud vaid filmidest. Kaks päeva hiljem (online’i ju veel ei olnud) kirjutas Eesti Päevaleht, et raudtee erastamisel osales rahvusvaheliselt tagaotsitav kurjategija. Erastamisagentuuri nõukogu otsustas parima pakkuja kõrvale lükata ja alustada läbirääkimisi BRSiga. EPLi ajakirjanik Anneli Ammas sai selle loo eest Bonnieri preemia, BRS enamusosaluse Eesti Raudtees ja meie miljon krooni preemiat.

On, mul oleks seda praegu väga vaja. 63 000 eurot moodustas siis kolmandiku meie aastasest käibest. Ja olid ju ka veel igakuised BRSi tavaarved. Erinevalt investeerimispankuritest ja õigusnõustajatest ei olnud meil lepingus mingeid boonuseid ette nähtud, aga BRSi juhid ütlesid, et „poisid, teie panus on suur, öelge mingi number“. Ma siis võtsin julguse kokku ja ütlesin.

Poliitika oli siis väga huvitav, mitte, et ta täna taas ei oleks. Reformierakonda aitasime, kui Siim Kallas oli peaminister. See oli oma vaadete eest seisev nišierakond, kelle jaoks oli tohutu sündmus, kui reitingus tõusti teisele kohale. Res Publica asutajatega istusime aasta jooksul koos igal pühapäeval. Edelaraudtee erastamine, kus ministrid müüsid enda arvates ettevõtte brittidele, aga välja tuli, et ettevõte kannab küll Suurbritannia rongifirmaga sarnast nime, aga ostu sooritanud tütarfirma omanik on tegelikult Marcel Vichmann.

Üldse peab Marceli kiitma. Corpore asutaja Aimar Jugaste viis meid kokku hetkel, kui tal oli Hansapangaga üleval esimene suur tüli. Juriidiliselt lõppes Vichmanni ja Hansapanga kaklus seisuga 6 : 0 Marceli kasuks, alles siis leppis pank kokku. Marcel viis meid BRSi, paralleelselt erastas Edelaraudtee, BRSi omanike kaudu tulid uued referentsid, siis tutvusin Olari Taaliga, kes oli lisaks muule Res Publica suur otsustaja ja ainus mees, keda ettevõtjad usaldasid. Me tegime talle veidi tööd ja tekkis hea side, selle järel metsik referents, saime igast uksest sisse.

Tolleaegne Eesti ärieliit magas Res Publica tuleku veidi maha ja Olari oli nn nende inimene Havannas. Aga sa võid ju uksest sisse saada, kuid ära pead ikka ise tegema. Teine areng oli nullindate keskel, kus noppisime igal suvel mõne uue suure kliendi. Osad konkurendid läksid puhkustele ja meie võtsime toru ja tegime ukse lahti. Siis algasid valgekraede kriminaalprotsessid, nagu maadevahetus ja teised.

See oli pikk minek ja sellest tuleks suht tüütu jutt, aga lühidalt on nii, et silm säras juba mõnda aega muude emotsioonide peale. See töö on väärt tegemist, aga kui sa teed seda veerand sajandit, siis väikeses riigis on seda palju. Vajaliku emotsiooni hoidmiseks vajad mingit fetišit, kus vormi hoida. Minu fetišiks sai rahvadiplomaatia, mis kasvas ja arenes kultuuridiplomaatiaks, kultuuri toetamiseks. See võtab aga suure osa ajast, kliendid märkavad seda ja see ei ole aus kolleegide suhtes. Siis tuleb loobuda kas osalusest või lahkuda. Ma proovisin kõiki variante, aga ühel hetkel oli selge, et tuleb joon vahel tõmmata. Ja sel turul on tendentse, mis tekitavad mul okserefleksi.

Üks väga ebameeldiv suund on lobitegevuses poliitika ja nõustamise segunemine. Kuna on tegemist reguleerimata turuga, siis peaks seda aitama korrastada erakonnad ise. Aga kuna ka neil puudub huvi, jääb üle vaid avalik surve. Kõik see, mis tundub siin mõnedele tegijatele maru äge, tekitab minus ammu põlgust.

Kui palju sinult täna nõu küsitakse?

On mõned inimesed, kellega meil on juba mõne aastakümne jooksul kujunenud suhtlus ja see on jätkunud. Ja on mõned kriisisituatsioonid, kus on räägitud oma PR-nõustajaga ja minult hiljem üle küsitud. Mul ei ole turul tegutsemise keeldu, olen nõu andnud ka sel aastal ja annan veel. Võiksin homne päev siin miski aktiivse tegevuse püsti panna, kui see näiks huvitav.

Näiteks „Teeme pai“ kampaania oli lisaks ideele ja mahtudele ka suur PR-projekt, eks ma suures osas seda ise rallisin. Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhtidele ütlesin kohe alguses, et selline plaan on, aga see ei ole kliendisuhe, neid asju ei saa segamini ajada. Olen suur egoist. Oma asju teen kirega, teiste ideid saan realiseerida raha eest.

Ega ei saagi. Tuleb midagi välja mõelda, aga Kultuuripartnerluse SA startis samaaegselt COVID-kriisiga 2020 kevadel. Mul ei ole olnud südant võtta tasu, kui muusikud hakkasid patju müüma. Selle aasta alguses tundus olukord stabiilsem, seejärel algas sõda.

Olen endiselt nõustaja. Viin kokku andekaid inimesi ja missioonitundelisi ettevõtjaid. Suures plaanis üritan luua keskkonda, kus ettevõtja tunneks kultuuri panustades end hästi. Võitlus käib meeleolu ja emotsiooni nimel. Metseene ei huvita logod seinal, ainult tunded, et oled seotud mõne ägeda algatusega, saad sellest osa ja kujundad niimoodi paremat Eestit.

Meil lõppes just Ukraina suurim klassikalise muusika festival Odessa Classics Tallinn, esimene pagulusfestival. Seda toetasid valdavalt eraisikud. Viis inimest, kelle poole sümboolse toetuse palvega pöördusin, panustasid kokkuvõttes 3-5 korda enam.

Kaks inimest palusid „Teeme pai“ kampaania lõpus, et teeksin neile arve. Inimesed märkasid, et käis tohutu andmine, mille eest tegelikult kolleegid oskavad küsida küll. Need on sümpaatsed näited, kui inimesed ise sellise jutuga tulevad. Selle nimel võis PR-turult ära tulla küll. Tahan suhelda ainult nende inimestega, kellega ise soovin.