Sotsiaalmeedias kargab aina tihedamini ekraanile üks lokkidega persoon, kellele meeldib ropendada. Ta nimi on Maiduk – koomik, suunamudija ja reklaamnägu.

Sel suvel on Maiduk (pärisnimega Mait Vesker) laenanud end näiteks Dynami:di ja Limpa sotsiaalmeediaklippidesse, ent tema esimene reklaam oli Maxima teleklipp Anne Veskiga (“Kurat, nii lühikese asja eest oli kõva paar sotti saada, aga oleks võinud paar sotti veel küsida.“)

Ta on figureerinud ka LHV, R-kioski, Garage Hard Lemoni jne reklaamides. Ta on Delfis intervjueerinud Urmas Viilmad ja Levilas Ragnar Klavanit, olnud nublu esimene mänedžer. Tegemisi jätkub. Põhitööks aga stand-up koomiku amet. 

@dnmt_energia 💙 Prooviks teha nii, et sinul ei saa energia otsa. 💛 Prvks tha n, et snl ei saa enrgia ots. #dmmt #eestitiktok ♬ original sound – DNMT

Eestis on nii, et kui koomik saab tuntuks, siis näeb teda järsku väga paljudes reklaamides. Sul tundub praegu sama toimuvat. Kas sa ei väsi?

Noh, saan raha ja oma tähelepanuvajadust rahuldada. Olen suutnud endale teatava niši tekitada – mind ei saa kopeerida. Keegi võib ju proovida vuhvel-Maidukki teha, aga arvan, et ei osata.

Suures plaanis olen õnnelik, kuigi loomulikult on vahel kopp ees. Ma ei teadnudki, et nii popp olen. Beach Grindil tehti minuga iga kolme minuti tagant pilti. See on tore ja nunnu, aga ka väsitav. Samas kui olen ise sellise tee endale sillutanud, siis tuleb see omaks võtta.

Mõnes mõttes on mul privileeg, tuleb teha. Palju oleneb sellest, kas reklaam kõnetab või mitte. Üritan ise vaikselt agentuuriks muutuda. Tavaliselt teen oma reklaame kiiremini ja paremini, kui kliendi ja minu vahel agentuuri ei ole. Tekib loomepuhang ja  teen oma asja tunniga ära, aga teistel kulub kuus tundi, et mulle “värvikaid” ideid mõelda.

Mingi aeg unistasin küll, et võiks agentuuri tööle minna, aga olles nüüd seda valdkonda natukene lähedalt näinud, ei viitsiks üldse kellegi teise agentuuris töötada. 

Kui saan ise stsenaariume kirjutada, nii nagu mul plaanis, on kõik hästi. Teen kiirelt klipid ära ja keegi ei pea p*rsetunde täis istuma. Agentuuridel on võtteplatsil kolm venda, kes tulevad platsile lihtsalt hängima, teevad tobi ja iga nende tund on tasustatud (muigab – toim.). Ma võin sellisest luksusest ainult unistada.

Sa ei viitsi enam teiste ideid teha? 

Kui hea idee on, siis ikka viitsin, aga eelistan tööd teha nii, et see on äge ja pakub mulle loomingulist pinget. Kui mulle teksti ette ei kirjutata, tuleb tavaliselt sisukam ja huvitavam asi. 

Kui sattusime ühel üritusel rääkima, ütlesid, et kliendid tahavad ideid liiga palju kärpida. 

Kohitsevad, jah. Just tegin ühe reklaami, kus olid jumalast head ideed, aga kohitseti ära see värk ja tuli selline viimase hetke käkk. 

Õnneks ei ole ma sellega liiga palju kokku puutunud, aga nõme, kui nii juhtub ja see võtab isu ära. Endal peab asja tehes ikka sära silmis olema, vahet pole, et teed korporatiivpromo. 

Hiljuti rääkisin Tele2 uue turundusjuhi Annika Parmuga. Ta ütles muuseas: “Jah, teete küll naljaka ja hea levikuga TikToki, aga kas see tegelikult aitab toodet või teenust müüa? Arvan, et pigem mitte. Kas see aitab brändi usaldusväärsust kasvatada? Arvan, et pigem mitte. Jah, sa saad klikke, aga keegi isegi ei mäleta, mis ettevõttega on tegu.” See on ju sinu leib – teha TikTokis nalja. Mis sa sellest arvad? 

Inimesed ja brändid võiksid end palju vähem tõsiselt võtta. Mida sa seal brändid, noh? Üks viinapood tahtis naljakaid videoid tellida ja väidetavalt mõeldi minu peale. Mul pole moraalitunnetust, võin viinapoodi reklaamida küll (muigab – toim.). 

Lõpuks kuskilt kuulsin, et viinapood siiski ei tahtnud naljakaid klippe teha, sest nad võtavad end maru tõsiselt. Aga miks võtab viinapood end tõsiselt? Viinapoed haisevad. Miks viinapood arvab, et ta on mingisugune fancy asi? 

Ühesõnaga – vähem tõsidust ja vähem moraali? 

Ma arvan küll, jah. Mis mõttega sa end nii tõsiselt võtad? Kes sa üldse oled selline? Aga seda ma öelda ei oska, kas naljakas TikTok brändile ka midagi juurde annab. Selle kohta võiks keegi mingi case study teha ja mulle ka öelda. Aga kuna see mu leib on, siis ütleme nii, et kindlasti on naljakas TikTok igale ettevõttele väga oluline.

Noh, sa tegid caevur.ee reklaame, kas klient pole öelnud, et jumal küll, nüüd kõik tellivad kaevetöid meilt?

See tüüp oli väga rahul. Tahaks üldse caevur.ee-le tunnustust avaldada. Ehitusmehed teavad, kuidas asjad käivad. Mina ei läinud neile õpetama, kuidas betooni valada ja nemad lasid mul teha, mida mina teen. Töö kiire ja korralik. Niimoodi on täitsa lust teha. 

@maidukk “kõik kaeve ja ehitustööd ühest kohast!” nagu öeldakse. caevur.ee, vaadake üle, kutsuge mehed platsile. Soss-seppasid ei ole, ainult tegijad mehed. #töö #ehitus #ehitustöö #koostöö #koostöösspetsialistidega ♬ mees – triibupasta

Aga alati ei ole nii. Selle asemel, et kiiresti asjad välja lasta, tehakse mingisugune meeletu kommunikatsioonistrateegia, kulutatakse hirmus palju aega ja lõpuks valmib ikka neli videot. See on kõige mõttetum viis, kuidas asju ajada. 

Kas tean õigesti, et said ülikoolis ainult ühe A ja see oli turunduses.

Jajaa, kohe räägin sulle! Ma teen raha eest TikTokke ja saan kõigi oma kirgedega tegeleda: saan nalja teha, otsapidi veidi mussi ka ja tegelikult olen ma reklaamivärgist kaua unistanud. Sellepärast ma ei nurise, et mu nägu igal pool on. Kuigi ma ei arvanud, et reklaam niimoodi mu ellu tuleb.

Igatahes, õppisin Tartu Ülikoolis ajalugu ja võtsin kõrvalerialaks majanduse. Turundus oli esimene majanduse loeng ja see kohe kõnetas.

Olin üldiselt ülikoolis kaheline. Esimeses turunduse loengus küsiti, mida sa viimati ostsid. Mõni ütles tobi, mõni kohvi, mõni šokolaadi. Mina ostsin trumminahad. Seepeale õppejõud ütles: “See on kunstiinimene, võtke ta kindlasti oma tiimi.” 

Kui sa oled kaheline ja keegi sulle järsku ilusti ütleb, paneb see silma särama. Koolis õpetati, et turundus on silmade särama panemise kunst või midagi sellist. Ma veidi parafraseerin, aga turunduse eesmärk ongi silmad särama panna. 

Tunnustus kõige mõjukamale inimesele ülikooli ajast – aitäh, Tanel Mehine!

Tema sillutas tee su karjäärile. 

Võib-olla mingil määral tõesti. Mind ei huvitanud, mida paavst Innocentius tegi, mul oli sellest täiesti ükskõik, aga ma läksin turunduse peale põlema. Turundus oli ajaloo kõrval midagi konkreetset. 

A-d ma küll ei saanud, sest kõrvaleriala rahvas sai lihtsalt kas “arvestatud” või “mittearvestatud”. Aga ma sain kõrged punktid, nii et see tegelikult oli A! 

Turunduses saab loominguline olla, kontseptsioone mõelda, aga samas ka inimestele midagi maha müüa. See on väga lõbus ja loominguliselt ärgitav, aga kõige selle kohitsemise tulemusena kipuvad asjad bland’id tulema. Tehakse üht ja sama asja. 

Su huumor võib olla üsna labane, samas on selle juures ka teatud tõsidus. Kas sa oled mõnede brändide jaoks liiga madal olnud? 

Olen seda kuulnud, kuigi brändid otse näkku ei ütle. Eks ikka muretsetakse, et olen liiga toores või riskantne: “Võtsime suure riski ja tegime Maidukiga.”. Mis suure riski sa ikka võtsid? Sa tead täpselt, et sul oli kuus inimest nimekirjas ja mina olin ainuke loll, kes nõus oli. 

Labane huumor on ju lõbus. Ei pea alati diip olema, aga alati peab kaval olema. 

Kui tihti sa pakkumistele “ei” ütled?

Enamik pakkumistest võtan vastu, aga mõnikord peab strateegiliselt “ei” ütlema. Tuleb jalg maha panna ja selgroogu näidata. Muidu oled kuradi igas reklaamis. Aga ega ma ei tea kui hea ma selles tegelt olen.

Samas – inimesed räägivad juttu, et “ah, paned oma näo müüki, müüd end Piusiks.” Aga mis siis? Võib-olla seda juttu räägivad need, kellele reklaame ei pakuta?

Ma ei teagi, kas reklaamide tegemine on leim või mitte? Mingist hetkest vist on. Kuidas sulle tundub?  

Sa mõtled kogu aeg oma näoga reklaamis olemist? Mõni tunneb, et see kuidagi kahandab nende kunsti, aga välismaal teevad reklaame tipprežissöörid ja -näitlejad ning kellelgi ei paista probleemi olevat.

Nojah. Kui Antonio Banderasele sobib lõhnaõlipudeli peal olla, siis miks mulle ei sobi ehituskiivriga möllata? 

Jah, aga kui tõsiseltvõetav on tõsine kunst? Kas see on lahe, kui teed “puht-kontseptuaalse” lahenduse ja tõstad mingisuguse mopi tagurpidi?

Et kas see on tõsisem kunst kui reklaam? 

See kunsti umbluu hakkab ühel hetkel pinda käima. Toodad mingit sokki ja kasutad 50-euroseid sõnu nagu diskursus ja mida iganes. Kirjutad esseesid meelega kirjavigadega ja pritsid värvi. Jackson Pollock tegi seda juba aastaid tagasi. Kui kõnekas on sinu tõsine kunst? Selline kunst, kus keegi midagi aru ei saa, aga kõik teevad tähtsat nägu, on täitsa painav.

Räägin just moodsast kunstist. Vaatan Kanuti gildis, kuidas keegi paljalt ehitusprügis soiub ja mõtlen, mis kõrgema pilotaaži asi see peaks nüüd olema?

Minu arust nii moodsas kunstis kui ka reklaamis loeb kontseptsioon väga palju. Üks asi on see, mida sa teed. Teine see, kuidas sa seda selgitad. 

Absoluutselt. Ma tooks ise stand-up’i paralleeli. Seal on üks reegel: sa pead inimesed naerma ajama. Kui sa inimesi naerma ei aja, aga arvad, et sul läks hästi, oled delusional. 

Reklaami puhul on sama: kui reklaam ei lenda, on see ebaõnnestunud. Kui sa teed kaasaegset kunsti, võid teha ükskõik mida ja öelda, et olete lollid, kes ei saa sellest aru. 

Reklaami puhul vist ei saa öelda, et vaataja on loll, sest ta ei saanud aru, miks tund aega järjest ebamaises asendis kohupiima maha pritsiti. 

@maidukk Kogu elu on müük. #müük #eestitiktok #adidas ♬ El Paso Del Gigante – Grupo Sonador

Mulle tegelikult meeldivad asjad, millest ma aru ei saa. Inimesed tahavad liiga palju asjadest aru saada. 

Lihtsalt naudid asja iseeneses? Võib-olla ühel hetkel ei peagi tähendust olema, vaid asi peab lihtsalt lõbus olema. 

Aga ma tahaks küll, et keegi mingi statistikaga põhjendaks, kui palju ühel brändil TikTokist kasu on. Peen turundussõna on vist brand recognition? 

Kas sa lendad airBalticuga või sõidad Lux Expressiga? Neil on populaarsed TikTokid. 

Lux Expressiga sõidan kogu aeg ja maksan 10 eurot rohkem kui teiste busside eest, sest tean, et seal on mugav. Kui tahan Tartusse minna ja bussis tööd teha, siis ütle üks põhjus, miks peaksin Luxi asemel Elronit kasutama? 

Kui rong kiirem oleks? Praegu vist ei ole.

Elron sõidab praegu Tallinnast Tartusse neli tundi (üldiselt on hetkel remondi tõttu ajad kolme tunni ümber, kuid näiteks üks õhtustest rongidest sõidab ligi neli tundi – toim.). Kas sa tead, kes veel neli tundi Tallinnast Tartusse sõidavad? Profijalgratturid. Saad sa sellest aru? Rattaga sõidad Tartusse sama kiiresti kui rongiga. Lux Expressi tuules sõidaksid nad isegi kahe tunniga ära. 

Just tulin Luxiga Pärnust Tallinna ja rääkisin terve tee ühe 90-aastase naisega juttu, sest mul polnud tuju telos istuda. Telo ja ekraan on üldse suur dilemma. Et sa TikTokis lendaksid, pead ise TikTokis käima. Pead olema järjepidev, aga ma kogu aeg ei viitsi. 

Ma ei tea, mis selle vastu aitaks. Vahel lasen sõpradel endalt telefoni ära võtta. Teine variant on telefon koju jätta, kuid see teeb elu raskemaks. Järsku avastad, et ei saa paljusid asju teha, Partnerkaarti pole. Aga eks me oleme oma maailmaga siia jõudnud. 

Kurb on, et inimesed küsivad kõike lihtsaid asju ChatGPT-lt. Küsivad, kui kaua muna keeta. Ma tahaks, et meie tehnoloogiline areng oleks umbes aasta 2008 tasemel, kui arvutiga sai juba häid asju teha, aga inimesed ei passinud kogu aeg telefonis. 

Üks asi, mida veel öelda tahan, on see, et vaeva tuleb näha. Kui sa reklaami teed, pead täiega tegema. 

Kas sa oled mõne reklaami poole vinnaga teinud? 

Võib-olla.

Mõtle hoolikalt, mida vastad.

Ütleme, et jah, aga ma ei ütle, millise! Ma ei arva, et igale asjale peaks meeletult aega kulutama, mõnikord tulevad asjad impulsist koheselt, aga impulss peab õige olema. Näiteks see Triibupasta lugu sündis väga kergesti ja on hitt (artikli avaldamise hetkel läheneb Spotify’s loo kuulamiste arv ühe miljonini – toim.).

Tead, mis veel naljakas on? Eestlaste arusaam fancy’st. Mäletan, kui Eestis H&Mi – kus on tegelikult normaalsed asjad – ei olnud ja kõik käisid Soomest ostmas. Mingil hetkel käisid kõik Vapianos ja korraldasid seal üheksanda klassi lõpupidusid. Alles nüüd on meie teadvusse jõudnud, mis päriselt fancy on. On aru saadud, et Vapiano on tegelt kiirtoidukas ja minnakse hoopis Orm Oja restorani. 

See näitab, et võib-olla on Eestis keeruline midagi laiale massile teha, sest minu arvates on keskmise eestlase maitse jumala kehva. Eestlane tahab Triibupastat ja Vapiano pastat. Eestlane tahab Helly Hanseni jopet, Hilfigeri plätusid, tankla kohvi ja oma snusi kuivatada (ühe mokatubaka padjakese korduvkasutamine – toim.). 

Kas see mõjutab seda, mida sa teed? 

Mingil määral ikka. Eestlase keskmine maitse on ass (kehv – toim.) – sa võid selle ilusti loosse sisse panna. Kui sa ei tee keskmise maitse järgi, siis teine variant on luua trendi. Võib-olla on Beach Grind hea näide. Äkki nemad otsustasid, et eestlased kuulavadki sellist muusikat? Et eestlased on DnB rahvas. Ehk olen ka ise mingil määral trende seadnud? 

Loo moraal on ikkagi massist eristuda?

Võib-olla tõesti. Samas on keskmise maitsega inimesele samuti keeruline asju teha. On tore olla rahvamees nagu mina. Kõnetan nii üheksa klassi haridusega tüüpi, kes purjus peaga sugulastega tatti paneb kui ka 3000-eurose kuupalgaga ja kalli rattaga Telliskivi inimest. See ongi oluline. 

Autor: Siim Kera, TULI

 

Kõik uudised