Kuldmuna 25. sünnipäeva eel on enda ja turunduse seostest rääkinud mitmed säravad tegijad. Seekord saab sõna pikalt copywriter’ina töötanud muusik ja näitleja Harry Kõrvits. Miks ta oma töövestlusel Volvodest jutustas? Loe ja saad teada.

Harry, oled tegutsenud erinevates valdkondades, olles näitleja, muusik, reklaamiärimees. Räägi palun oma turundusajaloost.

Alustasin aastal 1997 Divisionis, mis oli sel ajal üks edukaimaid reklaamiagentuure. Minu elus on rolli mänginud mitmed juhused, nii ka siin. Olin enne seda EVTV (TV3 üks eelkäijatest – toim.) programmidirektor ja sain sealt kinga. Saatsin Divisioni kuulutuse peale oma CV ja mind kutsuti töövestlusele. 

Mäletan, et küsiti, milline automark on ok ja millist muusikat sa kuulad. Muusika kuulamisega läks täppi, aga automargiga mitte. Pakkusin ise Volvot. Seal olid kõrgemad nõudmised automarkide osas, mina selline autoinimene ei ole.

Mul oli teatri taust ja toona tavaliselt copywriter’id sirgusidki teatriinimestest, see tuli asjale kasuks. Ja siis ma osutusingi valituks. Töö läks koheselt lahti, keegi ei anna sulle sisseelamiseks 100 päeva aega.

Palun meenuta mõnd meeldejäänud tööd.

See oligi kohe esimene töö. Divisioni kliendiks oli Saku Õlletehas. Sakul oli üleminekuperiood, nad võtsid just siis veneaegsete pudelite asemel kasutusele uue disainiga pudelid. Selleks oligi tarvis slogan mõelda. Koos Rain Pikandiga, keda ma pean reklaaminduses oma õpetajaks, mõtlesime neid välja vist sadakond ja loominguliste vaidluste tulemusel valisime välja „Võta uus pudel“. See oli mitmeti tõlgendatav ja toimis, klient võttis selle suure hurraaga vastu. Mulle tuli kohe selle esimese lapsukesega ära ka Kuldmuna.  

Kui saad kohe alguses 10 punkti, siis on raske edasi töötada, sinult hakatakse nõudma ja sa pead iga päev tööl endast 100 protsenti andma. See ehmatas mind ära. Kogu aeg on uus võistlus ja sult oodatakse uusi tulemusi. Ja kui sa seda ei saa, siis hakkab läbipõlemine – see ongi kõige hirmutavam. Et aastate jooksul lihtsalt pigistatakse sind nagu tühjaks nagu sidrun.

Kas olid ka teistes agentuurides?

Ma olin ainult Divisionis, vist kuus-seitse aastat. Pärast seda tegin oma produktsioonifirma Pumpkin Production.

Kui korra mõelda toonasele reklaamile ja tänasele reklaamile, siis millised on erinevused?

Mul õnnestus reklaaminduses olla ses mõttes väga heal ajal. Ma ütleksin, et reklaam oli kuidagi aktuaalsem ja värskem. See oli värskena alles turule tulnud,  enne seda polnud eestlased reklaamimaailmaga palju kokku puutunud, välja arvatud see, et Eesti Reklaamfilm tegi tobedaid reklaame, mis ajasid lihtsalt naerma. 

Sel ajal hakkas tulema selliseid nö lääneliku maiguga reklaame. Ja mulle meeldis töö ka sellepärast, et siis oli reklaamidel sisu, story, ja selline värske mõtlemine. 

Nüüd, kui vaatan reklaame, siis seal on ainult mingisugused meeleolud ja hetked. Nüüd tehakse klippe, et küll on meil hea olla rannaliival või küll meil on hea olla grillimas. Need on minu jaoks sisutud reklaamid. Ma ei tea, kas tellija on pank, kindlustus või tont teab mis firma – kõik on ühe vitsaga löödud.

Ja sellest on kuratlikult kahju, mina ei näe seal mingit loomingut. On kulutatud raha,  asi tootmisesse võetud, sõidetud ühest kohast teise, filmitud merd või kuskil toas diivanit. Jah, need reklaamid on kõik kindlasti parema kvaliteediga, sest tehnika on praegu parem, aga sisu ei ole arenenud. See jutt käib just telereklaamide kohta.

Toona olid reklaamiinimesed samuti nagu kiirreageerijad, käisid kliendist sammu ees – kui midagi juhtus, siis agentuurid pakkusid klientidele mõtteid ja lahendusi välja, kuidas mõnd sündmust ära kasutada enda kasuks. Näiteks kui kusagilt kaugelt reisilt naasnud ilmateadustaja Peep Taimla sai päevituse eest ETV-st eetrikeelu, siis ma pakkusin järgmisel päeval selle ajendil Ortole välja päevituskreemi reklaami. Kuna klient ei olnud sellest taustast teadlik, siis seda küll ei teostatud.

Autorid: Ivo Kallasmaa ja Andres Kärssin, Dalton

Osta pilet Kuldmuna peole

Loe ka intervjuud Harry poja Henry ehk Genkaga. 

Kõik uudised