Agenda PR võitis filmile „O2“ tehtud kommunikatsiooni eest väärt auhindu ning mitmed kohalikud filmitootjad on usaldanud oma teoste avalikud suhted just Janika Ritsoni ja tema tiimi kätte. „Tegelikult ei erine filmide kommunikatsioon oluliselt teistest PR-projektidest,“ rõhutab Ritson intervjuus TULI-le. Kuigi Agenda PR-i klientide sekka kuulub väga erinevaid ettevõtteid, siis seekord võtsime teemaks just Eesti filmi ja seda ümbritseva kommunikatsiooni.

Filmimaailm kuulus igal juhul nende valdkondade sekka, kus koroonaviiruse pandeemia asjad korralikult segamini paiskas. Mingil hetkel selgus, et kõik lükkub edasi. Olgu jutt siis võtetest kuni esilinastusteni välja. Kui stressirohke oli see aeg teie jaoks?

Eks igas valdkonnas tekkis planeerimatust ja keegi ei teadnud, mis homme juhtub. Koostöös filmitootjatega jõudsime lahenduseni, mis lubas stressivabamalt tööd teha: tuleb töötada oma plaani järgi edasi!

Kui esilinastuse kuupäev on paigas, siis töötadki selle järgi. Kui tuleb otsus, et näiteks kinod lähevad kinni või tekivad mingid muud piirangud, siis kohaneme. Algselt oli ju keeruline leppida isegi sellega, et tuleb maski kanda. Nüüd oleme jõudnud kinos ja teatris koroonapassi näitamiseni. Nii kinokülastajad kui ka kinod on pidanud kohanema – muutma oma puhastustoiminguid ja saalide ventileerimist. Kommunikatsioonis otsustasime, et läheme oma plaani järgi edasi, aga oleme valmis ka paindlikult plaane ringi tegema.

Ehk plaan A on peamine, aga plaan B on kuskil taustal pidevalt olemas.

Plaan B-d pole tegelikult võimalik teha. Koroonaolukord on üks suur kriis. Ja kriis tähendabki planeerimatust ja ennustamatust. Järelikult ei saa plaan B ka eriti varem valmis olla. Küll aga oleme pidevalt valmis käigu pealt plaani B välja mõtlema.

Filmi tootmisega on seotud väga palju inimesi. Kui PR tööd saab teha distantsilt, siis filmi ei saa toota distantsilt. Inimesed peavad omavahel füüsiliselt kokku puutuma. Kui viiest näitlejast on üks lähikontaktne ja puudub, siis ei saa võtet teha. Kogu kaader tuleb mingile teisele kuupäevale ümber sättida. Sinna kuulub kogu tehniline meeskond ja kogu tehnika. Samamoodi tuleb vahel edasi lükata planeeritud meediapäevad. Ajakirjanikke teavitada, et palun ärge ikkagi minge sel kuupäeval Tartusse, nii nagu algselt kutsusime.

Kokkuvõttes on meil läinud ikkagi hästi. „O2“ valiti EPRA poolt erasektori parimaks kommunikatsiooniprojektiks. Kuldmunal saime integreeritud kommunikatsiooni kategoorias hõbeda. Film oli väga hea ja meeldis inimestele, lisaks paistis kommunikatsioon silma (enam kui 500 meediakajastust, kokku 7,8 miljonit kontakti – toim). Vaatajanumbrid olid samuti korralikud (enam kui 75 000 – toim).

Selle filmiga vedas. Viimane võttepäev oli 2020. aastal märtsi alguses ehk täpselt enne koroonat. Augustis ja septembris arutasime, kas oktoobrisse planeeritud esilinastuse peaks lükkama näiteks kevadesse. Ei lükanud, vaid tegime ära. Tagantjärele selgus, et see oli ainuõige otsus, sest alates novembrist läks kõik hullemaks. Eks küsimusi oli palju. Kuidas teha esilinastus vastutustundlikult? Kas üldse korraldada pidulik esilinastus?

Kui võtta näiteks see sama „O2“, siis mille alusel te üldse valite välja kanalid, kus, millal ja kuidas kommunikatsiooni teha?

Igal filmil on oma sihtrühm. Praegu teeme koguperekomöödiat „Tähtsad ninad“, mille puhul saab analoogi tõmmata „Supilinna salaseltsiga“. Selle filmi peamine sihtrühm on lapsed ja noored ning selle alusel valime ka meediastrateegia.

„O2“ kommunikatsiooni sihtrühm oli laiem, kuna filmi temaatika puudutab peaaegu kõiki eestlasi. Tõsi, see pole päris lastefilm, aga koolidele tegime eraldi kommunikatsiooni, et vanemad klassid läheksid kinno ja saaksid ajalootunnis arutada filmi temaatikat. Sihtrühmasid, keda võiks huvitada ajalugu ja 1939. aasta sündmused, on palju. Kinno oodati nii noori kui ka pensionäre.

Vastavalt sihtrühmadele mõtleme läbi kõikvõimalikud kommunikatsiooni võimalused. Tele, raadio, online, kirjutav press, sotsiaalmeedia… kõik kanalid. Sealt edasi tuleb sisulisem pool: valime välja konkreetsed kanalid ja saated, kõneisikud ja põhisõnumid. Mida peaks inimene tänaval selle filmi kohta rääkima?

Kui strateegia on paigas, tuleb koostada kommunikatsiooniplaan, mis on üks pikk Exceli-tabel ja selle järgi siis töötame. Kommunikatsiooniplaanis mõtleme läbi kõik teemad ja väljaanded. Näiteks „Ringvaatele“ ja „Reporterile“ ei saa sama teemat pakkuda. Sihtrühmade, kanalite ja kõneisikute kaupa tuleb teemad ära jagada.

Tegelikult ei erine filmide kommunikatsioon ühestki teisest PR-projektist. Edu saavutad ainult väga põhjalikult läbi mõeldud strateegiaga. Töö peab olema püsiv ja hästi tehtud. Proaktiivsus on oluline.

Kas te teate, kuidas need 75 000 inimest „O2“ puhul ikkagi kinno jõudsid? Miks nad sinna läksid?

Filmide kommunikatsioonis tahame saavutada võimalikult suurt nähtavust. Valime kanaleid vaataja- ja lugejanumbri alusel. Teles annavad „Aktuaalne Kaamera“, „Pealtnägija“, „Ringvaade“, „Reporter“, „Õhtu“, „Seitsmesed uudised“ jne hea nähtavuse, aga online-kanalid ja raadio on sama olulised. Ilma meediamiksita ei saavuta eriti midagi.

Tele ikkagi ruulib!?

Kui teismelistest rääkida, siis tele ei ruuli. Seal on digi ikka esikohal. Pigem näeb noor reklaami Youtube’is kui teles.

„O2“ puhul alustasime kommunikatsiooniga küll esimest võttepäevast alates, aga esilinastuse periood on ikkagi kõige olulisem. See kestis umbes kaks kuud. Esimene verstapost oli Priit Võigemasti intervjuu „Pealtnägijas“. Ta andis üle pika aja teles intervjuu, rääkides põhiliselt sellest filmist, jutustas ka jalavigastusest, mis juhtus võtetel. Selgitas, miks see film on ikkagi oluline. Samal ajal tuli tal Draamateatris välja ka „Lehman Brothers“.

Ta oli sel perioodil tõesti igal pool. „Viimased“ linastus sarnasel ajal, aga „O2“ jõudis tunduvalt suurema rahvahulgani.

„Viimased“ on väga hea film! Vaatajanumbreid on huvitav võrrelda, sest need kaks filmi tulid välja samal ajal. Eks see oli planeeritud kommunikatsioonitöö, et „O2“-st räägiti mõnevõrra rohkem ja see tõi kinno ka rohkem inimesi. Filmid on sisult ja vormilt küll erinevad, aga mõlemad on väga head ja väärivad vaatamist.

(2020. aasta lõpuks jõudis „O2“ kinokülastuste hulk enam kui 75 000ni, „Viimaste“ puhul jäi arv alla 5000. Äsja valiti „Viimased“ EFTA galal parimaks filmiks ja juba varem esitati ka film kandideerima ka Oscarile – toim.)

Kas näitlejal on lepingus kirjas, et teda võib saata igasse telesaatesse?

Soovitan filmitootjatel lepingusse panna punkt, et näitlejad oleksid valmis tegema ajakirjandusega koostööd ja andma intervjuusid. Kogenud näitlejad saavad väga hästi aru, miks seda kõike on vaja. Nad on väga head koostööpartnerid. Noortele näitlejatele tundub meediaga suhtlemine hirmutavam. Neile peab rohkem selgitama, et need intervjuud on kõigi filmiga seotud osapoolte huvides. See on ju tasuta reklaam. Kui kinos on rohkem rahvast, siis lõpuks on kõigil ju toredam. Kui oled teinud mingit olulist projekti, siis saad sealt uusi tööpakkumisi ja nii edasi…

Meie jaoks on näitlejate või produktsioonitiimi ettevalmistamine meediasuhtluseks osa tööst. Oleme analüüsinud, miks noored näitlejad kardavad ajakirjanikke. Ühest küljest on see põhjendatud, sest kui sa pole intervjuuks valmistunud, siis võivad mingid sõnumid hakata elama oma elu. Vahel võetakse mingi fragment eraelust, mis tõuseb intervjuu fookusesse. Me siis aitamegi põhisõnumite ettevalmistamisega. Vahel on näitlejaid, kes ei teagi filmist eriti palju. Tema roll tehti ära näiteks ühe võttepäevaga. Siinkohal saame aidata talle selgitada, mis film see on, kellele on see suunatud ja millist sõnumit kannab. Ajakirjanikuga tasub teha koostööd, mitte temaga vastanduda või peljata.

Kui orgaanilist meediahuvi jagub ja seda osatakse ära kasutada, siis selle võrra vähem peab hiljem ostma makstud reklaami. „O2“ oli üks näide, aga juba kauem kui aasta oleme teinud kommunikatsiooni „Apteeker Melchiori“ mängufilmile, mis esilinastub 2022. aasta veebruaris. Kommunikatsiooni eesmärk on huvi kasvatamine. Eesmärk on see, et esilinastuse hetkel oleks igal eestlasel tunne, et just seda filmi ta tahabki näha!

Alguspunktid olid üsna erinevad. Kui tegin esimese kõne ajakirjanikele ja rääkisin „Apteeker Melchiorist“, siis ma ei pidanud midagi selgitama. Raamatusari on niivõrd tuntud, et kõik teadsid, millest jutt. „O2“ puhul pidi algul rohkem selgitama, mis filmiga tegu ja et O2 on lühend sõjaväeluure teisest osakonnast.

Kui filmi aluseks pole mõni tuntud teos, siis mängivad kommunikatsioonis suurt rolli tegijad, kes filmi toodavad ja kes on näitlejatena kaasatud. Näiteks algasid augustis Triin Ruumeti uue filmi „Tume paradiis“ võtted. Triinu tuntakse hästi tema eelmise mängufilmi „Päevad, mis ajasid segadusse“ järgi. Kui eelmisel korral rääkis ta 90ndate veidi hullumeelsest elust, siis uus film tuleb tänapäeva noorte subkultuuridest.

Ma olen tõenäoliselt täpselt Triin Ruumeti filmi sihtrühm. Kuidas minuni plaanite jõuda, kas läbi tele, mõne ajalehe või Facebooki?

Me ei erista seda. Eesmärk on sinuni jõuda. Sellest ei piisa, et sa märkad kuskil ühte intervjuud. Me tahame, et sa jõuaks kinno! Tõenäoliselt näed sa mõnda huvitavat intervjuud, loed mõnda artiklit, märkad põnevat sisu sotsiaalmeedias. Lõpuks postitab keegi su sõber võib-olla oma seinale, et see on huvitav film. Äkki tekib hoopis sealt su ostuotsus. See on kanalite integratsioon. Me ei tõmba kanalite vahele nii selget piiri, vaid tahame oma sõnumitega igal pool kohal olla.

Kas filmidel peab olema koduleht?

Me pole teinud kodulehekülgi. Filmide kodud on olnud Instagramis ja Facebookis. Tõenäoliselt käiks ka kodulehel inimesi, kui sinna liiklust suunata. Niisama kodulehel poleks mõtet, kuskilt peavad inimesed sinna jõudma. Instagramis ja Facebookis on inimesed juba kohal.

Kas Eestis oleks mõeldav, et mõni agentuur keskendukski ainult filmide kommunikatsioonile?

Meie eesmärk pole kindlasti olla filmiagentuur. Meil on väga erinevaid kliente: Eesti Energia, Coop pank, Ekspress Grupp, Tallinna Lennujaam, Rohetiiger, Rally Estonia, Ragn Sells, SYNLAB, Tallinna Vesi, Kinnisvara24, ehitusfirmad, iduettevõtted jne. Praegu käib lisaks üks eriline projekt – aitame teha kommunikatsiooni Estonial hukkunute omaste korraldatud ekspeditsioonile.

Kui rääkida filmist, siis on näha, et tootjad saavad aru, kui palju kommunikatsioon võib aidata neil tõsta vaatajanumbreid. Kui keegi teine keskendub kommunikatsioonile, siis saavad nemad keskenduda ju filmi tootmisele. Sõna levib ja niimoodi filmiprojektid meieni jõuavad. Aga üldiselt on Eesti liiga väike, et kommunikatsiooniagentuurina keskenduda ühele sektorile. See kehtib ka filmi osas. Kuigi minul isiklikult on küll tööpäevi, kus tegelen ainult filmidega!

Räägitakse, et Eesti film on suremas…

Vabariigi juubeli puhul tekkis väga hea periood ja välja tuli väga ägedaid filme. Ka pärast seda on tehtud väga häid filme ja on oluline, et see jätkuks. Kes seda Eesti kultuuri siis elus hoiab ja edasi kannab? Liikuv pilt on noorte ellu integreeritud osa. Nad vaatavad väga palju videosisu. Me peame filme tegema ja loodan, et Eesti film saab parema rahastuse, kui see, mis on täna laual. Filmilinnaku uudis oli igal juhul super! Melchiorit käidi filmimas Läti linnakus, aga loodetavasti tulevikus tulevad teised juba meie juurde.

Tundub juba üsna tõenäoline, et Melchiorist saab Eestis korralik hitt. Kas teie töö osa on ka see, et film saaks piiri taga võimalikult suurt kajastust?

Kui filmitootjate eesmärkidesse kuuluvad ka Läti, Leedu või näiteks Saksamaa turud, siis tegutseme teistel turgudel ka. Tavaliselt leiame välisturgudel kohalikku olu paremini tundva partneri. Selle töö suur osa on meediakontaktid – peab tundma ajakirjanikke ja peavad olema hästi sisse töötatud meediasuhted. Lisaks tuleb arvestada, et suurematel turgudel on ka hoopis teised eelarved.

Kaarel Täll, TULI

Kõik uudised