Soome juurtega rahvusvahelise disainiagentuuri Bondi Eesti kontor sulgeb oma uksed, kuid selle juht Nils Kajander jääb endiselt Tallinnasse ja Bondi tööle. Laseme tal endal selgitada, miks selline otsus langetati ja mis täpselt edasi saab.

“Selline see eluke on,” sõnab Kajander alustuseks. “Minu esimene reaktsioon pärast otsuse tegemist oli kergendus – seitse aastat Tallinnas agentuuri teha ei olnud maailma lihtsaim teekond. Hiljem tuli muidugi kurbus. Mul on väga kahju saata nii suurepärane meeskond laiali.” 

Tõesti suurepärane tiim, sest Bond krooniti tänavusel Kuldmunal neljandat korda aasta disainiagentuuriks. Samuti võideti ihaldatud Grand Prix. 

Kui tausta selgitasid, ütlesid, et Eestis on turg väike ja praegu on veel vähem tööd, samal ajal toimub pöörane hinnamöll – kulud tõusevad ja hinnad langevad. Kas need ongi põhjused, miks sa kergendunult hingad? 

Jah, neid põhjusi on siit suhteliselt lihtne välja lugeda. Viimane aasta on olnud keeruline. Loomulikult on ka rõõmsaid hetki olnud, aga disainimaailmas toimuv morjendab ja rusub. 

See pole ainult meie valdkonna probleem. Hiljuti ütles üks meie klient, kelle fookuses on eksport, et tema oleks küll masenduses, kui peaks ainult Eesti turule müüma. Igal pool on raske. 

On pöörane Soome ajalehtedest lugeda, kui süngetes toonides Eesti majandust nähakse. Tõsi, soomlased kipuvad dramaatilised olema ning iga halb uudis kõlab kui maailmalõpp, aga siiski. Vahel mõtlen, et me siin Eestis ei saa arugi, kui kehv seis on. Kuidas me rohkem ei virise? 

Kui rääkida konkreetselt disainist, siis olukord on tõesti raske. Viimastel aastatel on lõpetanud mitu agentuuri. Kaks aastat järjest on Kuldmunal aasta disaniagentuuri tiitli võitnud agentuur (tänavu Bond, mullu Neway – toim.) pidanud uksed sulgema. Ma ei tea, mis needus see on, ärme sellest räägi, muidu ei saada keegi Kuldmunale töid (muigab – toim.). 

See ongi kõige hullem, et lõpetanud ei ole suvalised agentuurid, vaid väga head ja pika ajalooga agentuurid. Mis saab neist, kes veel alles on? Ma kardan, et ega neilgi lihtne ole. Mitmed on väiksemaks muutunud. Mõnel on seljataga juba mitu rasket aastat.

Meil läks hästi kuni eelmise aasta lõpu poole. Võib-olla tekkis vale tunne, et on raske küll, aga kui teed parimat tööd, siis sellest piisab. Sel aastal sai selgeks, et ei piisa. Me ei soovinud muuta oma põhimõtteid ega tööviisi.

Ütlesid, et ka kõige parematel on raske. Kuidas me saame disaini raskel ajal elus hoida? Mida teha, et valdkonda rohkem väärtustataks?

See on väga hea küsimus. Ma arvan, et see on natuke valdkonna enda süü. Võtame näiteks hinnadumping’u. Kui keegi laseb oma hinnad alla, on teistel väga raske selgitada, et meie tööl on päris väärtus.

Raske on võistelda sellega, kui keegi teeb töö poole hinnaga. Eks see ole klassikaline, et turundust ja brändi ehitamist kärbitakse raskel ajal esimesena, kuigi see on tihti viimane asi, mida kärpima peaks. Ega see kõik ei ole ainult Eesti mure, vaid kogu maailmas on ebakindlad ajad. 

Ka parematel aegadel on näha, et Eestis on rahvusvaheliste brändide ülesehitamisel vähem kogemust kui mujal. See on lõputu koolitamine. Meie ülesanne ongi klientidele selgitada ja selgitada, mis mõju meie tööl on. Eks nad mõistavad, kui nad näevad, et me ei tee lihtsalt ilusat asja, vaid bränd ongi päriselt äriline tööriist. Õnneks on Eestis ka mõistvaid kliente. Meil on olnud väga head ja targad kliendid. 

Samas on arusaadav, et kui eelarved on väikesed, muutub hind kvaliteedist olulisemaks. 

Saan aru, et disaini- ja turundusvaldkond peaks ka ise peeglisse vaatama ja end rohkem väärtustama? 

Absoluutselt. Ma alati ütlen, et kuidas saab klient meie tööst elevil olla, kui me ise pole? Me peame oma töö üle uhked olema. Kuidas saab klient meie tööd väärtustada, kui me ise seda ei väärtusta? 

Kas otsus, et Bondi Tallinna stuudio lõpetab, tuli Soomest? Või läksid ise nende juurde ja ütlesid, et sorri, kutid, enam ei saa. 

See oli suhteliselt loogiline ja no-brainer otsus. Jõudsime kõik koos järeldusele, et edasiminekuks ei ole enam mõistlikku varianti. 

Ühelt poolt mängis rolli turuolukord, teisalt see, et Bond liigub selles suunas, et kuigi meil on erinevad stuudiod, tegutseme reaalselt kui üks globaalne firma. Nii saame häid projekte teha seal, kus neid on. Oleme nüüd nagu üks integreeritud agentuur, lõpetame rääkimise Helsingi või New Yorgi või Dubai Bondist. Oleme lihtsalt Bond. 

Kuigi meil pole enam kohapeal füüsilist kontorit, jätkame vanadest töötajatest mina loovjuhina ning Kirill Ratman disainijuhina töötamist rahvusvahelises Bondis. Hea meelega teenindame ka edaspidi uusi ja vanu Eesti kliente. 

Nii et sa ei peagi Soome tagasi kolima!?

Ei pea ega saagi (muigab – toim.). Tegime Tallinnas niigi palju rahvusvahelisi projekte, sesmõttes väga palju ei muutugi. Enam ei pea lihtsalt kõige muu kõrvalt bürood juhtima. 

Kuidas sulle disainivaldkonna lähitulevik paistab? Te olite ju neli korda aasta disainiagentuur. Suur tegija! Samas te ei olnud massilt suur – te ei pidanud 20-30 inimesele palka maksma. Kuidas kõik edasi läheb?

Ma ei tea. Loodame, et teised korraldavad oma asjad nii, et kõik sujub. Ma olen siin intervjuus sünge olnud ja praegu ei olegi midagi eriti helget näha, aga fakt on see, et selline olukord ei saa lõputult kesta. 

Need, kes praeguse üle elavad, on varsti heas positsioonis, sest pooled agentuurid on eest koristatud (naerab – toim.). 

Ma loodan, et teised agentuurid tulevad raskest olukorrast hästi välja. Nii, et elu väga kurnavaks ei muutuks. Ega see hinnadumping ei tule kellelegi kasuks. Kui see harjumuseks saab, on valdkonnal sellest väga raske tagasi tulla.

Sa oled hinda mitu korda maininud. See on ikka põhiline asi, mis sind häirib? 

No meil selles mõttes hästi, sest meil olid kliendid, kelle jaoks ei olnud hind esimene kriteerium, aga mõistan, et klientidel endil on maja sees raske põhjendada, miks peaks valima teistest kallima büroo.

See ei ole ka ratsionaalne, kui klient ütleb, et tehke teie odavamalt, sest teine teeb. Ma ju tean, et kui me paneks endale selle teise agentuuri hinna, toodaksime ainult kahjumit. 

See on umbes sama, kui sa lähed uut autot ostma ja ütled müüjale, et aga keegi siin kõrval müüb Žigulid poole odavamalt, võta sa ka hinnast pool maha. See on ju täiesti absurdne. 

Samas on mul tunne, et me ei näinud seda kõige hullemat hinnadumping’ut, neist olen vaid jutte kuulnud. Pigem ei olnud see mu põhiprobleem. Bondi mure oli ikkagi see, et oli järjest vähem projekte ning vähem meile sobivaid projekte. 

Sa mõtled suuri ja põhjalikke? 

Just-just, selliseid terviklikke brändingu ja rebrändingu projekte.

See on üldse hea küsimus, et mida teha, kui sa müüd Mercedes-Benzi ja keegi ütleb, et Žiguli saab odavamalt.

No üks variant on, et hakkad ka Žigulisid müüma. Aga see ei olnud üldse meie ülesehitus ja mõtteviis. Paljud oskavad seda ja see on hea, sest turul peabki erinevaid agentuure olema. 

Aga ei olnud mõeldav, et hakkaksime järsku kogu tööd täiesti teistmoodi tegema. See on üks põhjus, miks see otsus tehtud sai. Ja lõpuks on otsus seotud suurema Bondi strateegiaga, millest ma rääkisin ja mis oli juba enne paigas. 

Kas võib öelda, et olete praegu turu jaoks liiga head? 

See oleks võib-olla liiga egoistlik ja lihtne vastus. Ma arvan, et õige vastus on, et me teeme asju veidi teistmoodi kui praegune turuvajadus. Ja siis tekibki küsimus, kas sa muudad end või mitte? Meie otsustasime, et meil ei ole mõtet end muuta. Eestis on tegijaid, kes teevad seda tööd, mis praegusele vajadusele vastab, palju paremini kui meie. 

Ma korra lähen kergenduse juurde tagasi. Kusjuures, seda on sinu olekust tunda. 

On olnud ka väga-väga raske. Kergendus tuli pigem sellest, et meil ei olnud lihtne aasta ega üldse lihtsad seitse aastat. Ehitasin selle agentuuri nullist. Olin täielik autsaider. Ma ei tundnud põhimõtteliselt mitte kedagi ja siiski sain enda ümber tippmeeskonna. Me ei olnud kunagi väga suur agentuur, aga olime oma ala tipud. 

Minu jaoks on praegu olnud pigem mure, et kuhu ma hommikuti lähen – kontorit ju enam ei ole. Mõtlesin sellelegi, et mul oli alati tore Kuldmuna traditsioon: jõudsin öösel peolt koju ja panin kõik auhinnad köögilauale, et pere saaks hommikul saaki vaadata. Mis nüüd sellest traditsioonist saab? 

Jah, on kergendus, aga oleks vale öelda, et nüüd on hea tuju. Samas – esimeses reaktsioonis on ikka kübeke tõtt. 

Te võitsite väga palju auhindu ja sesmõttes on kuidagi sümboolne, et lõpetasite ka auhinnaga. Kuldmunal Grand Prix võitnud “Siuru – Tartu kultuurikeskus” võitis eelmisel reedel ADC Euroopalt pronksi. Saate kõrgel noodil lahkuda.

Jah, see on lõpetuseks selline kibemagus uudis. Eks auhinnad on meie teekonda hästi illustreerinud. Need ei ole maailma kõige olulisemad asjad, aga samas ei ole palju paremat viisi näidata või tõendada, et teed häid töid. Ma ei saa aru, kui keegi ütleb, et auhinnad on ebaolulised. Ei ole. Alati mõtlen, et ju ta siis ise väga ei võida (muigab – toim.). Olen oma tiimi üle uhke, et oleme teinud nii palju häid töid ja suutnud nii palju võita. 

Muideks, (Soome) Bondi töö “Saaristo” võitis tänavu ADC Euroopal logode seas kulla! 

Egas midagi, edu edaspidiseks! 

Ma jään veidi igatsema aasta disainiagentuuri intervjuud, mida sa minuga teeks (muigab – toim.). Nii tore on kord aastas kõik koos tähistada seda, mida teeme. Kuldmuna on korralik ja uhke üritus. Sama asi, mis ma enne ütlesin: kui me ise enda töid ei väärtusta, siis kes väärtustab? 

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised