Kassi- ja pulmapildid, keegi mõtliku näoga päikeseloojangusse vaatamas, pikk monoloog isikliku elu keerdkäikudest. Kõlab nagu Instagram või Facebook, ent ka LinkedIn. Kuulus tööplatvorm eraelustub.

Mitte, et muutustel midagi häda oleks, teisedki sotsiaalmeediakanalid pole säärased nagu 10-15 aastat tagasi. Persoonibrändi esiletõus on nagunii era- ja tööelu piire hägustunud. Sellele viitab ju mõiste isegi – persoon on isik ja bränd on tootemark. Ehk kui sa oled korraga isik ja toode, siis võibki olla keeruline tasakaalu leida. 

See, et LinkedIn on kui uus Facebook, pole muidugi uus mõte. Lihtne guugeldus annab sel teemal sadu – kui mitte tuhandeid – vasteid ning kuigi AI Overview teatab esimesena, et “No, LinkedIn is not the new Facebook”, leiab hulganisti arvamusi ja arutelusid, mis tehisintellektiga ei nõustu. 

Asjatundjad ütlevad, et kui sinu LinkedIni uudisvoogu jõuab liiga palju pehmeid postitusi, on süüdi algoritm – sa pead lihtsalt rohkem laikima asju, mida sa päriselt lugeda tahad. Nii ongi, aga sellest hoolimata on mulje, et paari-kolme aastaga on toimunud suur muutus selles, mida postitakse. Selle looga tegeledes otsustasin korraks platvormile kiigata ja esimesena vahtis mulle vastu kellegi paljas kere, millele tehti meditsiiniprotseduure. 

Ma tahtsin seda lugu kirjutada kahel põhjusel. Esiteks, nägin suvel üht väga traagilist, kurba ja isiklikku postitust enda jaoks tundmatult välismaalaselt. Lõpus oli täpsustus, et meediale ta kommentaare ei jaga. Ma jäin mõtlema, et see on täpselt selline postitus, mis viis aastat tagasi oleks olnud ühes teises kuulsas sotsiaalmeediakanalis. 

Teiseks ajendiks oli üks 2025. aasta suve defineerinud sündmus: Coldplay musukaamera skandaal. Mäletatavasti jäid ükssarviku Astronomeri tegevjuht ja personalijuht menubändi Coldplay kontserdil afääriga vahele. Pärast seda istusid kõmuajakirjanikud LinkedInis ja nuuskisid infot. Ühest küljest mõistetav, sest tegu oli töökaaslastega – kuhu sa uute niidiotsade otsingul ikka lähed, kui mitte LinkedIni? Teisalt, kui kollane meedia tsiteerib LinkedIni postitust, siis see tundub nagu kulminatsioon või ühe epohhi lõpp. LinkedIn on jõudnud nii kaugele, et aitab inimeste kõmujanu kustutada. 

Inimlik või võlts?

Palusin olukorda selgitama kaks inimest. Best Marketingi ja Marketing Parroti asutaja Hando Sinisalu, kelle sulest olen viimasel ajal näinud platvormi kritiseerivaid mõtteavaldusi ning Marelle Elleni, grit.’i taskuhäälingu ja konverentsi asutaja ning LinkedIni väljakutsete korraldaja. Viimane neist ütleb, et kuna LinkedIn kasvab, on seal aina rohkem erinevat sisu. 

“Palju on kehva sisu – aga üha rohkem on ka värskeid, kvaliteetseid, harivaid ja mõtlemapanevaid postitusi, üha rohkem ka eesti keeles,” räägib äsja menuka grit. konverentsi korraldanud Ellen. “Üha enam saadakse aru, et inimesi kõnetab inimlik, vahetu ja isikupärane sisu. Me ei taha sotsiaalmeedias lugeda müügitekste, pressiteateid või ettevõtete teadaandeid: me tahame lugeda päris inimeste päris mõtteid. Elada kaasa nende teekonnale, edusammudele ja ebaõnnestumistele. Need postitused, kus on rohkem isiklikku perspektiivi, tekitavad ka lugejas emotsiooni ja emotsioon on see, mis paneb reageerima, kommenteerima ja edasi jagama. Loomulikult on ka neid, kes kirjutavad rohkem isiklikel teemadel kui LinkedIni sobiks. Samas mulle tundub, et sellised postitused ka ei levi väga kaugele. LinkedIn on ikkagi see platvorm, kus kasutajad tahavad näha tööga seotud sisu.”

Pikalt turundusmaastikul tegutsenud Hando Sinisalu leiab, et kuna algoritm soosib teatud laadi sisu, on tekkinud vale arusaam, mida LinkedIni postitada. Tema ideaalne LinkedIn on töö- ja erialane platvorm, kus inimesed jagavad kaasahaaravalt erialaseid töömõtteid. 

“Igasuguste LinkedIni koolitustega on hakanud levima formaat, et inimene räägib oma väljakutsest või probleemist – näiteks esinemishirm, ei julgenud koolis luuletust lugeda –, millest ta on praeguseks üle saanud,” räägib Sinisalu. “Siis kõik saavad kiita, et oled nii tubli ja algoritm levitab edasi. Mul pole nende inimeste vastu midagi, nad meeldivad mulle ja tahan nendega suhelda, aga postitused on väga ühetaoliseks muutunud ning mõjuvad natuke võltsilt. Tegelikult võiksid inimesed LinkedInis kirjutada vaimukaid ja huvitavaid asju, aga kõik postitused on nagu koolikirjandid, mis on AI-ga ära nuditud. Kõik on kindla valemi järgi vormistatud, ilmselt on seda koolitustel õpetatud.” 

Ajakirjanikuna häirib teda ka piltide kasutamine. 

“Kui ajakirjanik kirjutab LinkedInist loo, siis ta ei pane juurde pilti, kus ta vaatab mäeveerul päikeseloojangut,” mõtiskleb ta. “Aga LinkedInis on mingi veider enesepromo, et kui sa kajastad mingit teemat, siis sa ei pane teemakohast pilti, vaid enda pildi. Eks eeldus on, et inimesi huvitavad teised inimesed. Teatud piirini on see okei, aga LinkedInis läheb juba üle võlli.”

Mõtle, mida teed

Marelle Ellen soovitab iga postituse puhul läbi mõelda, mis on selle eesmärgiks. Siis sa tead, kui isiklikuks minna ja kuhu piir tõmmata.

“Osade postituste eesmärk on jõuda uute inimesteni, et nad sinust üldse teadlikuks saaksid”, alustab ta. “Osade postituste eesmärk on näidata autoriteeti ja kompetentsi. Osade postituse eesmärk on näidata oma inimlikku poolt, et tekitada n-ö connection ja anda kliendile võimalus samastuda. Ja osade postituste eesmärk on soojad kontaktid müügini viia. Selliseid postituste tüüpe tasub omavahel kombineerida.

Loomulikult: sa pead teadma, miks sa üldse LinkedInis oled. Kui su eesmärk on leida uusi kliente või tutvustada oma ettevõtet tööandjana, siis tasub postituste teemad vastavalt valida. Aga kui kõik su postitused on ainult toodete ja teenuste reklaam, siis ei jaksa neid postitusi keegi lugeda.”

Kui ma flirtisin loo alguses mõttega, et LinkedIn liigub Facebooki suunas, siis Sinisalu näeb Mark Zuckerbergi elutöös isegi huvitavamat sisu. Ta on märganud, et arvamusliidrid – erinevad ajakirjanikud, majandusanalüütikud jne – postitavad pigem näoraamatusse. Kui LinkedInist leiab ta isiklikke postitusi, siis Facebookist huvitavat majanduspoliitilist ja ärialast sisu. 

“LinkedIni on vallutanud konsultandid, kuna neil on oma töö jaoks vaja brändi ehitada,” räägib Sinisalu. “Ettevõtjaid kohtab seal väga vähe. Võib-olla nad tarbivad sisu, aga nad ei loo seda ise. Praegu pole ühtegi sotsiaalmeediavõrgustikku, kus ettevõtjad ja arvamusliidrid saaksid mõtteid vahetada.”

Endiselt töövahend

Mõlemad leiavad siiski, et LinkedIn on endiselt koht, kust tööalaseid kontakte saada. Ellen on sealt leidnud nii kliente, koostööpartnereid, investoreid töötajaid kui ka töökohti. Ta seisab 100% selle eest, et LinkedIn on töövahend. 

“Lihtsalt suhete loomine ei toimi nii, et sa sead automaatika üles, saadad sadadele inimestele privaatsõnumi ja püüad oma toodet müüa,” ütleb ta. “Suhteid ja koostöövõimalusi ehitatakse järjest enam läbi inimeste ja nende postituste.”

Sinisalu kuuleb tihti, et tema postitusi on märgatud. Ta üritab platvormile läheneda kui ajakirjanik ning kirjutada teemadel, mis tunduvad huvitavad. Mõned neist postitustest on ka populaarsed. 

“Ma tahan öelda, et kõigil neil algoritmilausujatel ei ole tingimata õigus,” tõdeb ta. “Keegi täpselt ei tea, kuidas algoritm töötab, see on üsna salapärane. Minu kõige populaarsem postitus ei vastanud ühelegi soovitatud kriteeriumile. See tähendab, et toimivad ka teistsugused lähenemised, kõik postitused ei pea ühesugused olema.”

Tema arvates ei pea alati ka populaarne olema. 

“Eriti B2B-turundusega on nii, et sul pole tegelikult vaja LinkedInis oma postitusega jõuda tuhandete inimesteni,” nendib Sinisalu. “Võib-olla piisab paarist õigest inimesest. Kvantiteet pole üldse nii tähtis kui kvaliteet. Kas see, et su sõbrad – kes sind nagunii toetavad – sulle takka kiidavad, on üldse vajalik, kui sul on vaja jõuda inimesteni, kellega sa muidu eriti kokku ei puutu? Jah, LinkedIn on tööalaste suhete loomiseks, aga on väga suur erinevus, kas lood suhteid algaja turundusassistendi või suurfirma tippjuhiga. Neid kõnetavad erinevad teemad ja lähenemisnurgad.”

Autor: Siim Kera, TULI

Kõik uudised