Kui oluline on disainiagentuuris töötamisel haridus? Kas üldse on? Hiljuti sattus Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rambivalgusesse, kui hakati leidma graafilise disaini hariduses puudujääke. Uurisime agentuuri juhtidelt Pärtel Vurmalt (Velvet), Tajo Ojalt (Fraktal) ning graafilise disaini osakonna juhilt Ott Kagoverelt (EKA), mida nad sellest kõigest arvavad.

Millised on sinu mõtted seoses viimatise EKA skandaaliga?

Pärtel: Kõige esimene emotsioon sellega seoses on rõõm, et üldse toimub diskussioon disaini ja disainihariduse teemadel. Mul on hea meel, et see kütab kirgi. Järelikult peetakse teemat oluliseks ja selle peale mõeldakse. Kirglikult. Ilmselt oleks see vestlus vähem emotsionaalne, kui selline diskussioon oleks igapäevasem ja see võimaldaks pealiskaudse lahmimise asemel ka sügavamatesse kihtidesse jõuda. 

Eestis on puudu kvaliteetsest ja mitmekesisest disainikriitikast, disaini olemuse mõtestamisest, disaini mõju märkamisest ja selle väärtuse mõistmisest. On tavapärane, et kui mingil teemal arvamused ekstreemselt erinevad, siis on diskussiooni osapoolte jaoks lähtekohad ka väga erinevad ja isiklik kogemus varjutab objektiivse suure pildi nägemist. Loodan, et (intelligentset) diskussiooni disaini teemadel tuleb tulevikus järjest rohkem, disaini eesmärk saab laiemale publikule arusaadavamaks ja disainihariduse tulemus eesmärgipärasemaks.

Tajo: Mul on kõige rohkem hea meel, et üle pika aja on keegi Eesti disainist südamega kirjutanud. Seda juhtub kahjuks nii harva, et keegi võtab vaevaks meie valdkonnast midagi arvata. Tavaliselt piirdub Eesti Disainikriitika™ mõne logo või pakendi kriitikaga, päris tuumani minnakse harva. 

Kas EKA koolitab noori, kes on valmis agentuurides töötama? Kas see peaks üldse olema EKA ülesanne?

Pärtel: Kui küsimust esitada sellise nurga alt, kas EKA haridus tagab või garanteerib kooli lõpetanu valmisoleku agentuuris töötama, siis selle küsimuse vastus on kindel ei. Täna sõltub EKA lõpetanu valmisolek agentuuritööks sellest, kas ta on vajalikke oskusi iseseisvalt juurde õppinud või mitte.

Kas see peaks üldse olema EKA ülesanne? Siinkohal peaks vaatama, kas EKA on seda oma eesmärgiks seadnud. Ka disaini kvaliteeti hinnates on esimene küsimus, kas tulemus täidab oma eesmärki. Kui ma loen EKA arengukava, siis pole seal kuskil selgesõnaliselt öeldud, et nende ülesanne oleks valmistada tulevasi disainereid ette tööks agentuuris. Dokumendi 20 lehekülge teksti läbi töötades on küll paar viidet, mis justkui võiks sellele viidata:

• “Soovime toetada teadlikke valikuid tudengite edasise karjääri kujundamisel ning mõlemapoolselt kasulikke kontakte tööandjatega”
• “Kasvab vilistlaste hulk, kes on jäänud erialase töö juurde ka 5-6 aastat pärast lõpetamist”

Lisaks on ühe võtmenäitajana välja toodud “Vilistlaste tööhõive”, aga selle juures pole täpsustatud, kas töötama peaks vilistlane omandatud erialal või mõnel muul erialal.

Seega pole EKAle justkui põhjust ette heita, kui koolist otse agentuuri tööle ei saada. Õnneks on piisava motivatsiooni ja õpivõime korral igal inimesel võimalik omandada piisavad oskused, et (graafilise) disainerina agentuuris tööd leida. Kas mul oleks hea meel, kui EKA disainereid paremini agentuuritööks ette valmistaks? Ettevõtjana – absoluutselt. Kodanikuna oleks mul sama hea meel, kui sellest koolist sirguks tulevasi disainikriitikuid, kultuuritegelasi, visionääre, ettevõtjaid ja riigijuhte. Ühegi haridusasutuse õppekava ei tohiks saada määravaks inimese tegeliku potentsiaali realiseerimisel ja unistuste saavutamisel.

Tajo: Vähemalt minu kogemuse põhjal tuleb EKAst rohkem neid, kes pole agentuuriks valmis, kui neid, keda saaks kohe töörütmi lülitada. Ja küsimus pole ainult tehnilistes oskustes. Seda saab jooksvalt juurde õppida. Kõige rohkem peab vaeva nägema dogmaga, et selles kolmetähelises majas on antud kuldne teadmine, kuidas “õiget” disaini teha ja kui kommertsklient sellest aru ei saa, on viga kliendis. See ei ole ravimatu tõbi, aga võtab oma aja ja energia.

Aga oleme realistlikud – bakalaureuseharidus on kolm aastat. Keegi ei oota, et teised kõrgkoolid vormiksid selle lühikese ajaga valmis spetsialiste. Ei saa me Tartu Ülikoolist nii kiiresti vandeadvokaate, ei meditsiiniõdesid.

Mina olen seda meelt, et EKA ei pea olema rakenduskõrgkool. Meil on Eestis ruumi teoreetilisele, otsivale, akadeemilisele disainiharidusele. Lisaks valdkonnad, milles meil valitseb täielik vaakum: ligipääsetav disain, disainieetika jmt. Aga selle juures peab olema aus õpilastega: mis see on, mis sa meie juurest saad? Kas meie diplom avab agentuuri ukse? Või paneb sind lihtsalt disainist veidi teistmoodi mõtlema? Annab sulle põneva loomingulise virrvarri, mille seest ennast autorina leida?

Mida saab/peab EKA tegema, et noored oleks paremini valmis agentuurides töötama?

Pärtel: EKA või mistahes muu haridusasutus, mis soovib tudengeid ette valmistada agentuuritööks, peab oma õppekavas rohkem looma võimalusi tudengitel kogeda disainiprojektide läbiviimist ja disainiprotsessi läbimist algusest lõpuni. Tarkvara, mida disainer tööks kasutab, muutub niikuinii iga paari aasta tagant. Seevastu teadmine, kuidas toimib disainiprotsess; kuidas mõista ja mõtestada lähteülesannet; kuidas teha koostööd kliendi ja teiste tiimiliikmetega; kuidas presenteerida ja põhjendada oma disainiotsuseid, on kõik universaalsemad oskused. Neid ei saa õppida klassiruumis, seda peab korduvalt kogema, harjutama ja seejuures korduvalt ebaõnnestuma. Õppekavad, kuhu on koostöö ettevõtjatega sisse disainitud, on kindlasti selle eesmärgi saavutamiseks tõhusamad, kui need, kus praktika toimub kogu ülejäänud õppe lõpus ja mille tulemusena seosed teooria ja praktika vahel jäävad heal juhul ähmaseks ning tihtipeale lihtsalt olematuteks.

Tajo: Kui see on soov, siis on vaid üks lahendus – tuua õpetama inimesed otse rindejoonelt. Agentuuride disainerid, miks mitte ka tegevjuhid, produtsendid jne. Praktikud, kes loovad brändisüsteeme; disainivad muuseumiviidandust; teavad, kuidas oma töö struktureerida ning kliendile lahti seletada ja maha müüa. Teooria juurde on vaja päris elu, päris praktikat, 100% otse veenist. Kui me tahame saada rohkem südamekirurge, siis ei piisa sellest, et õppejõud nägi viimati tuksuvat südant 20 aastat tagasi. Ja need inimesed vajavad ka vähemalt agentuuri tasemel tasustamist.

Agentuuridisainereid tootval Kunstiakadeemial peab olema väga hea vastus küsimusele, miks on seal parem kolm aastat õppida, kui mõnes agentuuris?

Miks on Eesti disainerite seas palju neid, kel pole erialast haridust? Mida see näitab?

Pärtel: See näitab, et erialase disainiharidusega disainereid on Eestis liiga vähe ja ka seda, et disainiharidus võiks olla teenusena oluliselt paindlikum ja mitmekesisem. Disaini valdkonnana on arenenud ja muutunud pöörase tempoga. Ma ei kadesta üldse ülikoole, kes peavad järjest kiiremini ühiskonnas ja tööjõuturul toimuvatele muutustele reageerima samal ajal teades, et nende “toodang” jõuab “turule” kõige varem viis aastat pärast muutustele reageerimist.

Õnneks muutuvad eneseharimise võimalused järjest kättesaadavamaks ja ka hariduse kui teenuse pakkumine järjest paindlikumaks (näiteks mikroraadid või täienduskoolitused). 

Mul on tunne, et see trend on üldisem, kus ameteid, mille puhul on tingimata vajalik valdkonna (kõrg)haridus, on järjest vähem. Me ei kujuta ette ilma vastava hariduseta kirurgi, sillainseneri või lennukipilooti. Samas peame aktsepteeritavaks, et disainer, kokk või peaminister on oma ameti töö käigus selgeks õppinud.

Ma arvan, et disainivaldkonnas on teatud osakaal ilma erialase hariduseta disainereid täiesti normaalne ja aktsepteeritav nähtus. Samas valdkonna arengut järjest küpsemale tasemele ilma disainihariduse kvaliteeti pidevalt parandamata me ka viia ei saa. Seega disaini kui innovatsioonimootori areng läbi parema disainihariduse pakkumise peaks olema iga riigi prioriteet number üks.

Tajo: Suur osa Eesti parimaid disainereid on ise õppinud, tihti juba keskkoolis alustanud. Varem või hiljem saad aru, et tipptasemel töötamiseks ei anna erialane haridus olulist lisaefekti.

Kommertsdisain on maailm, kus loeb ainult kogemus, portfoolio ja inimsuhted, ainepunktidega või bakalaureusediplomiga pole midagi peale hakata. Vahel mõnes riigihankes jookseb tingimusena erialane kõrghardus läbi, aga erandina.

Eesti pole siin loomulikult unikaalne: sarnane pilt on pea igas olulises disainiriigis – Ühendriikidest Uus-Meremaani. Ja igal pool peavad kõrgkoolid mõtlema, mis on nende roll. Kas proovida agentuuridega samas suunas joosta, seista neist sõltumatult akadeemilisel saarekesel või pakkuda midagi suuremat, mis tõukaks kogu valdkonda edasi.

Ott Kagovere, EKA graafilise disaini osakonna juht: mida kirjum on tööandjate spekter, seda rohkem mõistetakse ja osatakse hinnata disaini olulisust

Jah, EKA koolitab noori, kes on valmis agentuuris töötama. Seda näitab ka vilistlaste tööhõive statistika. EKAs saab õppida graafilist disaini (päevaõpe, õppekava juht Ott Kagovere) ja visuaalset kommunikatsiooni (tsükliõpe, õppekava juht Ionel Lehari) bakalaureuseõppes. Samuti on meil rahvusvaheline magistriprogramm, mida juhib disainer Sean Yendris. Kõik kolm õppekava on veidi erineva suunitlusega. MA programm on edasijõudnutele ning keskendub disaineri isikliku praktika välja arendamisele. BA tsükliõpe on praktilisema suunitlusega ning päevaõpe üldisem, mis lisaks praktilistele oskustele loob tingimused, mille pinnalt on võimalik jätkata õpinguid magistriõppes.

Aga kas EKA koolitab noori, kes oleks valmis tööks disainiagentuuris?

Kindlasti jah. Samas peab silmas pidama, et see ei ole ainus kõrghariduse ülesanne. Anname laiapõhjalise baashariduse, mille põhjal tudeng saab ise oma fookuse seada. Ideaalis leiab tudeng endale sobiva erialase meediumi, näiteks liikuv graafika, veebidisain, 3D, raamatukujundus vms ja sellest lähtudes oskab oma järgmiseid samme seada. See tähendab, kas minna erialasele tööle agentuuri, mõnda disainistuudiosse, teha ise ettevõte või hoopis edasi õppida. 

Ka siin on palju võimalusi ja meie lõpetajad on selles osas olnud väga mitmekülgsed. Nad on läinud õppima graafilist disaini erinevatesse Euroopa ülikoolidesse. Paljud on valinud ka mõne disaini kõrvaldistsipliini nagu näiteks interaktsioonidisain, disaini uurimine ja kriitiline teooria, animatsioon, IT või vabad kunstid. Huvitav on mainida ka seda, et nii mõnigi meie vilistlane on hakanud disainiõpetajaks mõnes Eesti keskkoolis.

Graafilise disaini BA õppekava on üles ehitatud nõnda, et kolme aasta jooksul liigutakse üldisematest disaini- ja kunstiainetest üha erialaselt konkreetsemate ja praktilisemate ainete suunas. Just seda viimast, kolmandat ja praktilisemat aastat, silmas pidades oleme viimastel aastatel üksjagu uuendusi teinud. 

Milline EKA praktikaprogramm välja näeb?

Alates 2018. aastast on EKA graafilise disaini BA õppekavasse praktika sisse integreeritud. Viimase, kolmanda õppeaasta esimesel semestril veedavad tudengid 7 nädalat mõnes agentuuris või disainistuudios praktikal. Seal lahendavad nad tegevdisainerite käe all päris maailma reaalseid disainiprobleeme. 2018. aastast on EKA GD osakonna partneriteks olnud näiteks AKU, Ad Angels, Stuudio Stuudio, Tabasco, Platvorm, Ruum 414, WWW Stuudio, Identity, Polaar, ByNew, Disainiosakond, Tüpokompanii, Identity, HMMM Creative, Division.

Mitmed eelpoolmainitud ettevõtted osalevad praktikaprogrammis partneritena siiani. Igal aastal kogume pärast praktika lõppemist tagasisidet nii ettevõtetelt kui ka tudengitelt. Ettevõtete ja tudengite tagasiside on üldjoontes olnud positiivne, aga oleme tagasiside põhjal sisse viinud ka muudatusi. Praktikal olevad tudengid täidavad ka iga nädal praktikapäevikut. Pärast praktika läbimist esitlevad praktikal olnud III kursuse tudengid osakonna I ja II kursuse tudengitele oma seitsme nädala jooksul tehtud töid ja tegemisi.

Samuti ei saa alahinnata ka Eramus+ programmi raames toimuvat rahvusvahelist praktikat. Erasmus+ on võimaldanud EKA lõpetanud tudengitel töötada ühe aasta jooksul pärast kooli lõpetamist mõnes rahvusvahelises ettevõttes. EKA graafilise disaini osakonna tudengid kasutavad seda võimalust väga palju – igal aastal liigub kolmeks või kuueks kuuks või isegi aastaks välismaale praktikale vähemalt 3-4 tudengit. 

Disainiteaduskonnas laiemalt alustasime eelmisel aastal dekaan Ruth-Helene Melioranski eestvedamisel LAETUSe programmiga, mis koondab ja koordineerib disainiteaduskonna koostööd ettevõtetega. Eelmisel aastal tegime koostööd Saku vallaga, neile spordihoone viidandust arendades ning varasemalt oleme sarnast koostööd teinud Tallinna linnaga.

Tundub, et laias laastus ongi vastuseks see, et tudengid saaksid juba õppimise ajal oma teadmiseid “päris” projektides rakendada. See on ka üks põhjus, miks lisaks praktikale ja LAETUSe programmile, pakume oma tudengitele kujundustöid ja koostööprojekte erinevate majasiseste kampaaniate, näituste ja koostööprojektide juures.

Kõrvalise märkusena on aga huvitav mainida seda, just viimastel aastatel on silma hakanud, et mitmed meie lõpetajad on läinud disainerina tööle avalikku sektorisse või mõnda teise erialavälisesse ettevõttesse. Mulle tundub, et see on märk laiemast disainiteadlikkuse kasvust, sest mida kirjum on tööandjate spekter, seda rohkem mõistetakse ja osatakse hinnata disaini olulisust. 

Kärt Tomp, TULI

Kõik uudised