Äkki on tõesti nii, et maailma suudavad päästa vaid räpparid, sest nad on ainsad inimesed, kes julgevad lastega rääkida päris asjadest?

Cannes’is toimub suurte mõtlejate kokkutulek. Lavalaudu tallavad peaaegu ainult sedasorti inimesed, kelle ideed on nad teinud pururikkaks. Seda põnevam tunduski päev enne Cannes Lionsi festivali algust peetud jutuajamine naaberlinnas Nice’is. Vestluspartneriks sattus umbes seitsme-aastane kohalik poiss.

Küsida peab oskama! 

Tegelikult tahtsin lihtsalt leida head hommikusööki ja tee peale jäi üks kohvik, mis oli puupüsti rahvast täis. Kuna kõik ülejäänud sama tänava asutused olid inimtühjad, siis tunduski ainuõige valik minna just sinna, kuhu ei mahtunud. Seisin pool tunnikest järjekorras, kuni lõpuks juhatas teenindaja mind lauda, kus istus eelmainitud poiss oma emaga. 

Juttu jätkus kauemaks: turundusest, reklaamist, poliitikast ja paljust muust. Selgus, et poisile meeldib mõelda. Ja mis ehk isegi veel tähtsam, talle meeldib küsida! 

“Eesti on ju päris uus riik. Miks te oma riigi nimeks Eesti panite? Te oleks saanud panna riigi nimeks ükskõik millise sõna, aga valisite sellise igava…” pajatas ta. 

See on täiega lahe, kui keegi suudab küsida asju, mida teised ei küsi. Nii mõtlesin veel sama päeva õhtul sellele potentsiaalsele arutelule, kus uue riigi loojad istuvad kuskil ümarlauas ning pakuvad välja riigile nimesid kõigi maailma sõnade seast. 

“Kas teie elu enne uuesti iseseisvumist oli sama hirmus, kui oli meie elu enne Prantsusmaa revolutsiooni?” Veel üks näide selle väga nutika lapse mõttelennu tasemest. 

Vahepeal kiskuski jutt päris tõsiseks. Poiss uuris, mida arvavad mu vanemad sugulased sellest, et just Stalin võitis teise maailmasõja. Kas see, et ta Hitlerile tuupi tegi, teeb Stalinist hea mehe? Väikesel vestluskaaslasel on kahju, et Eesti inimesed peavad Venemaa kõrval elama, sest Putinil on tuumanupp. 

Igal juhul oli üsna selge, et sellel Nice’i poisil on peaaegu kõige kohta oma arvamus. Või kui mõne asja kohta veel pole, siis on tal varuks hea küsimus. 

Kui ta kuulis, et lähen Cannes’i reklaamirahva festivalile, siis teatas poiss, et talle väga meeldivad reklaamid. Nimelt tarbib ta reklaami Youtube’is ning oma sõnul kasutab väga harva nuppu “Skip Ad”, sest reklaamid on lahedad. “Kuidas sa selle Croissant’i maha müüksid?” pöördub ta mu poole, viidates sarvesaiale oma käes. Ta soovitab teha reklaami, mis oleks lõbus ja hakkaks tööle kohe esimestel sekunditel. Sest muidu vajutab ta ikkagi seda “Skip Ad” nuppu. 

Laps armastab ausust

Umbes 24 tundi hiljem astub Cannes’i lavale Darryl McDaniels ehk DMC – 59aastane hiphopi legend. Pole sugugi liialdus, et legendaarse grupeeringu Run-DMC üks asutajatest DMC on hiphopi looja. Üks nendest, kes lõi midagi sellist, mis muutis maailma väga-väga palju.

Cannes’is jutustab ta rahvale, kuidas ta aitab maailmale selgeks teha, et kõik toidud ei pea olema suhkrut täis topitud. DMC räpibki nüüd muuhulgas nime all Lil Sugar.

Suhkur suhkruks. See on samuti oluline teema, aga veelgi enam jääb kõrva DMC sõnum: inimesed kuuletuvad hiphopile, inimesed teevad nii, nagu hiphop palub neil teha, inimesed suitsetavad seda, mida hiphop soovitab neil suitsetada. Ja nii edasi! 

Kuidas hiphop seda teeb? Muusika ja sõnumid suunati juba 50 aasta eest lastele! Tänase päevani räägitakse julgelt lastega! 

Ülimalt karismaatilise härra DMC sõnul on asja iva selles, et keegi hakkas lõpuks suhtlema noorte inimestega ausalt. Jep, tõde on vahel rõve. Aga see ei tähenda, et tõest ei tohi ausalt rääkida. DMC ja tema järeltulijad jutustavad läbi oma kunstivormi asjadest, millest teised vaikivad. Ja samal ajal räägivad nad inimestega, kes loovad tulevikku.

Poiss ja kuningas

Kuskil siin saidki mu ajus kokku Nice’i poiss ja USA räpikunn. Ühel pool on väike laps, kes huvitub maailmast täiel rinnal ja on valmis igal teemal kaasa mõtlema. Teisel pool legendaarne DMC, kes usub, et turundajad peavad räpparitelt õppima ausust. DMC teab, et tuleviku loovad noored. Ja ära sa, kurat, keeruta! Kui olukord on halb, siis ütle, et olukord on halb. Varsti teevad lapsed asja paremaks.

Esmaspäevane DMC etteaste võttis omamoodi rituaalse mõõtme. Ta palus rahval korrata enda järel inspireerivaid sõnumeid. Ta palus kõigil maailma turundust valitsevatel brändidel olla ausad. Ta palus kõigil brändidel rääkida noortega. Nagu tegid ja teevad hiphopparid. See olevat tõestatud viis: ausus on DMC sõnul maailma parim viis millegi ütlemiseks.

Ja ärge proovige keegi Nice’i poisile väita, et lapsed ei taha kaasa mõelda. Pigem võinuks selle kuti sealt suvalisest Nice’i kohvikust otse koos DMC-ga Cannes’i lavale saata. Kas nad kahekesti ka maailma suudaksid muuta? Arvestades seda, kui paljud rikkad ja targad jätavad oma maailmamuutmise sõnumid ilma igasuguste reaalsete tegude ja tagajärgedeta, siis minu poolest pangu DMC ja poisi duo täiega lõpuni välja!

“Lapsed on parimad maailma mõjutajad. Nad muudavad isegi oma vanemad normaalseteks inimesteks ja nad kasvavad ise normaalseteks inimesteks,” tõdeb räppar.

Autor: Kaarel Täll, Cannes

Kõik uudised