Kahesuunaline kasutus (või kahesugune kasutus) ehk dual-use kirjeldab tehnoloogiaid ja ettevõtteid, mis tegutsevad korraga kahes maailmas. Üks on tsiviil. Teine on kaitse või julgeolek. Need maailmad ei ole eraldi. Nad jagavad tehnoloogiat, inimesi, töövooge ja mõtteviise. Sageli ka keelt, millega ennast kirjeldatakse. Velveti partner Janno Siimar kirjutab sellest teemast, sest kahesuunaline kasutus on praegu uus must.

Eestis on otsesõnu välja öeldud, et me ehitame kaitsetööstust. Seda toetatakse riiklike programmide, rahastuse ja poliitiliste otsustega. Investorid otsivad võimalusi liituda millegi uuega, panna õlg alla või lihtsalt mitte jääda kõrvale kasvust, mis tundub vältimatu. 

Samas ei saa salata, et kui fookus liigub kuhugi, siis liigub ta ka kuskilt ära. Kui raha, tähelepanu ja talent koonduvad kaitsetööstuse ümber, siis on mõistlik vaadelda ka neid teemasid ja valdkondi, mis selle nihke käigus jäävad tahaplaanile või kaovad sootuks. 

See kõik toimub üsna kiiresti, kuid selles tõusus on üllatavalt vähe disainereid ja turundajaid. Vähe loovtööstuse inimesi laiemalt. Paljud kahesuunalised või kaitsekontekstiga ettevõtted sünnivad, kasvavad ja surevad ilma, et disain ja loovus oleks saanud võimaluse neid aidata. 

See olukord tundub mulle huvitav ja see tuleb läbi mõelda. 

Ei ole ajutine nähtus

Eestis on dual-use ettevõtteid palju. Osa on sündinud otseselt sõja kontekstis. Osa on kasvanud välja tsiviilprojektidest, mis on hiljem osutunud sõjaliselt või julgeoleku mõttes asjakohaseks. Osa tegutseb valdkondades nagu side, lennundus või kriitiline taristu, kus tsiviil- ja kaitsevajadused on algusest peale omavahel läbi põimunud.

See ei ole ajutine nähtus. Kaitsetööstus ei kao siis, kui üks konkreetne sõda lõpeb. See on institutsionaliseeritud, rahastatud ja kasvav. Üks väheseid tööstusi, mille olemasolu ei ole spekulatiivne ega teoreetiline. See on siin, olenemata sellest, kas me tunneme end selle läheduses mugavalt või mitte.

Samas on oluline kohe öelda midagi, mida sageli jäetakse ütlemata. „Kahesuunaline“ ei ole alati aus ega sümmeetriline kirjeldus. Eriti just sõja kontekstis loodud lahenduste puhul on tsiviilkasutus sageli tulevikumõte. Midagi, mis aitab olla investorisõbralik, parketikõlblik ja avalikus ruumis vastuvõetav. 

See ei tähenda, et tsiviilkasutus oleks puhas vale, aga nagu paljude toodete omaduste puhul, ei pruugi see kunagi realiseeruda. Mõnede ideede saatus on jäädagi slaidile või strateegiadokumenti. Mõned on olemas selleks, et ettevõte saaks üldse eksisteerida.

Ilmselgelt on tegemist halli alaga ja hallid alad ei ole meile ju uus nähtus.

Velvet on nendega kokku puutunud varemgi. Alkohol, tubakas, kiirlaenud ja poliitilised parteid. Alati on võimalik öelda, et kui inimesed ostavad, siis miks mitte müüa. Ja alati on võimalik öelda ka vastupidist. Et me ei soovi osaleda selliste sõnumite võimendamises. Meie oleme seni valinud viimase. Mitte seepärast, et see oleks lihtsam. Vaid seepärast, et see tundus ausam.

Kaitsetööstuses on hall ala siiski pisut teistsugune, võib-olla just seetõttu on oluline sellest rääkida enne, kui otsused muutuvad vaikimisi mantrateks.

Tuntakse pinget

Olen olnud disainer üle kahekümne aasta ja droonidega seotud umbes viis. See kombinatsioon asetab mind üsna otse, sügavalt ja igapäevaselt selle teema sisse. Töötan asutajatega, kes püüavad korraga teenindada kahte turgu. Inseneridega, kelle loodud tööriistad liiguvad tsiviilist kaitsekonteksti ja tagasi. Ja disaineritega, kes tunnevad pinget, aga ei ole kindlad, kuidas sellest rääkida nii, et see ei muutuks kohe vastandumiseks.

Disainerid ei ole väärtusneutraalsed. Nad tahavad teada, mida nende töö võimaldab ja kelle elu see mõjutab. Sageli eeldatakse, et disainer tegelebki ainult tsiviilpoolega. Kasutajakogemuse, visuaali, brändi ja kommunikatsiooniga, nö „puhtal rajal“. Disain on peamiselt viimistlus. Midagi, mis ei pea tegelema vastutuse, mõju või kasutuskontekstiga.

Teise suuna peal proovivad ettevõtted ise hakkama saada või on tunne, et disaineri oskused pole nii olulised. Salajasi asju ei pea ju turundama ja kedagi ei huvita, kuidas see välja näeb, peaasi, et töötab, onju? 

Ja samas kanduvad mustrid üle. Tsiviilkasutajale loodud lahendus jõuab kaitseversiooni. Kaitsekonteksti jaoks loodud kiirus ja selgus osutuvad väärtuslikuks tööstuses või kriitilises taristus. Piir nende maailmade vahel on õhuke. Ja sageli alles tagantjärele nähtav.

Teeme lihtsalt ilusaks ja asi tahe? Selline vaade disainile on aga kitsas ja oma aja ära elanud. Disain mõjutab seda, kui selgelt infot mõistetakse. Kui kiiresti otsuseid tehakse. Millele tähelepanu juhitakse ja millele mitte. See on väärtus turunduses ja brändingus. Aga see on veel olulisem keskkondades, kus otsuseid tehakse surve all, piiratud infoga ja reaalsete tagajärgedega. Ning veelgi enam, kui tegemist on müügiga, siis on tegemist oma argumentide sõnastamise, õige nurga alt näitamise ja oma loo kontrolli all hoidmisega, vaatamata sellele, kas ostjaks on koolilaps, koduperenaine või kindral.

Öeldakse ja olen isegi öelnud, et disaineritel puudub sõnavara, et sellistest hallidest aladest rääkida. See ei ole päris täpne. Sõnavara on olemas. See sõnavara on väärtuspõhine, kuid tihti ka kriitiline ja vastanduv. Kui disainer on kõigega nõus, siis ta disainib. Kui ta aga rääkima hakkab, siis teeb seda tihti olukordades, kus on vaja midagi muuta, peatada või vaidlustada. See on vajalik keel. Aga halli ala kirjeldamiseks jääb see tihti liiga jäigaks.

Vaja on varasemat rolli

Probleem ei ole kavatsuses, vaid ettearvamatuses. On väga raske ennustada, milleks üks või teine tehnoloogia lõpuks kujuneb. Kaitsekontekstis on see seos nähtavam. Seal on eesmärgid ja kasutajad selgemini määratletud. Aga sama loogika kehtib ka tsiviilmaailmas. Iga kaamera on potentsiaalne jälgimissüsteem. Iga suhtlusäpp võib olla tööriist kuritegevuses. Iga tehniline objekt võib valedes kätes muutuda millekski muuks, kui algselt plaaniti. See ei tähenda, et kõik riskid oleksid võrdsed. Kaitsetööstuses on nende riskide tihedus suurem ja tagajärjed raskemad. See tekitab ebamugavust. 

Aga kiire ja ühene „ei“ ei vii väga kaugele. Samamoodi ei piisa ilusast brändikeelest, kui organisatsiooni tegelik suund on mujal. Kui kuvand ja sisu ei kattu, tekib tajutav pinge.

Kahesuunaline pinge ei ole teoreetiline või kosmeetiline. See on struktuurne. See mõjutab identiteeti, kommunikatsiooni, värbamist, tootearendust ja investorite ootusi. Need on täpselt need probleemid, mis muutuvad raskemaks, kui neid varakult ei nimetata.

Disainerid jõuavad sellesse protsessi sageli liiga hilja. Siis, kui vastuolud on juba kuhjunud ja valikud tehtud. Siis jääb üle ainult reageerida. Aga võib-olla on disaineritel siin roll varem? Mitte vastuste andjana, vaid küsimuste esitajana. Küsimused, mis esitatakse liiga hilja, on ju lihtsalt süüdistused, kas pole?

Kuidas rakendada disaini kahesuunalistes ettevõtetes nii, et see oleks kasulik, aga mitte pime? Kuidas luua selgust ja tõhusust ning mõista piiri kaitse ja ründe vahel olukorras, kus see piir ei ole alati tehnoloogias, vaid eesmärgis? Ja kuidas teha neid otsuseid nii, et need oleksid ausad nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool.

Tekib tunne, et disainerid ja kaitsetööstus on justkui teismelised, kes ei julge teineteisele lähenda, sest on palju eelarvamusi ning lihtsam on see kõik hetkel jätta ja hiljem uuesti proovida, kui selgus suurem ja julgust või tungi rohkem. Nii nagu teismelistel, ei toimi see lähenemine ka meil.

Mõned näited: 

Rohde & Schwarz kasutab sama riistvara nii lennujaamade kaitseks kui ka vaenulike signaalide tuvastamiseks.

Quantum-Systems kasutab sama droonisüsteeme nii taristu kaardistamiseks kui ka luureks.

Eesti näiteid on samuti palju. Näiteks raadiolainete analüüsimisel, kus sama algoritm teenib ühes kontekstis ohutust ja teises vaidlustatud spektri mõistmist. 

Sama tehnoloogia. Erinev eesmärk. Erinevad panused.

Lugu ilmus esmalt Velveti blogis. 

Autor: Janno Siimar, Velvet

Kõik uudised