Eesti loovtööstuse viimased aastad on olnud muutusterohked. Mitte seetõttu, et sektor oleks olnud nõrk, vaid seetõttu, et maailm muutus kiiremini kui kunagi varem. Ja see muutus ei tulnud ühe lainena, vaid mitme järjestikuse nihkena, mis panid proovile nii vastupidavuse, professionaalsuse kui ka ambitsiooni, kirjutab Orangetime’i partner Hardi Kinnas.

Enne pandeemiat oli loovtööstus Eestis arvestatav majandusharu. Pandeemiaeelsete koondandmete järgi ulatus loovtööstuse ettevõtete kogukäive ligi 2 miljardi euroni ning sektor andis tööd ligikaudu 30 000 inimesele. Need ei olnud toetused ega kultuurieelarve, vaid turult teenitud käive ja päris töökohad. Oluline on olla aus: sama detailsusega pandeemiajärgseid koondandmeid kogu sektori kohta mul hetkel ei ole. See ei tähenda, et sektor oleks kadunud – see tähendab, et muutus toimus kiiremini, kui statistika järele jõudis.

COVID

Ühe hetkega muutus viis, kuidas inimesed töötavad, tarbivad ja teenuseid tellivad. Kampaaniad peatati, sündmused kadusid, otsused lükati edasi. Ebakindlus sai normiks. Loovtööstus pidi reageerima kiiresti ja oma kulul. Õpiti hübriidtööd, digiformaate ja uusi koostöömudeleid. Fookus liikus teostamiselt mõtestamisele ja partnerlusele. Vähem „teeme ära“, rohkem „miks ja kuidas see päriselt töötab“.

Kui pandeemiast väljuma hakati, ei tulnud rahulik taastumine. Tuli energiakriis, inflatsioon ja tellijate ettevaatlikkus. Teenuste ostmisel hakati eelistama lühemaid lepinguid ja madalamat hinda, samal ajal kui ootus loovtöö mõjule kasvas. Vähem müra, rohkem tulemust. Loovtööstus pidi õppima siduma loovuse äriliste eesmärkidega, mõõtma mõju ning looma lahendusi, mis kestavad kauem kui üks kampaania.

Kõigi nende aastate jooksul on agentuuride omanikud kandnud vastutust. Nad on hoidnud meeskondi koos, maksnud palka ka ebakindlatel kuudel ja investeerinud samal ajal tulevikku – uutesse oskustesse, tehnoloogiasse ja inimestesse. Seda on tehtud vaikides, ilma loosungite ja nõudmisteta, usus, et vastutust kandev partnerlus tasub end ära. Aga see ressurss – aeg, raha ja isiklik vastutus – ei ole lõpmatu.

Majandusmudel ei tööta

Täna hakkavad need puhvrid otsa saama. Seepärast näeme nüüd koondamisi ja agentuuride sulgemisi. Ka paljude edukate ja oma ala tipptegijate seas. See ei ole märk läbikukkumisest. See on märk sellest, et pandeemiaeelne majandusmudel ei tööta enam samal kujul ning kogu sektor otsib uut tasakaalu. Puhastustuli ei puuduta enam üksikuid nõrku lülisid – kogu süsteem kõigub.

Ja siin on oluline vaadata korraks kõrvale. Kui kriis tabas Eesti merendust ja reisijatevedu, sekkus riik. Tallink sai tuge, sest mõisteti: see ei ole lihtsalt üks ettevõte, vaid süsteem – töökohad, taristu, rahvusvaheline ühendatus ja maine. Sama loogika kehtib Euroopas autotööstuse puhul, kus riigid ja Euroopa Liit on valmis investeerima ja ajutiselt toetama, sest teatakse, et tegemist on strateegilise majandusharuga. Mitte seepärast, et kõik toimiks ideaalselt, vaid just seepärast, et üleminek on valus ja vajab suunamist.

Loovtööstusega on olukord sarnane – ainult vaiksem. Siin ei seisa laev kai ääres ega tossa tehas. Siin hoitakse hinge kinni. Inimesed, kes loovad brände, usaldust, kultuuri ja ekspordivõimet, teevad seda edasi, kuni jaksavad. Aga erinevalt suurtest tööstusharudest puudub riigil selge kasvustrateegia, kuidas see sektor peaks uude ajastusse liikuma.

Samas on loovtööstus selle tee jooksul palju õppinud. Ta on muutunud strateegilisemaks, vastutustundlikumaks ja äriliselt küpsemaks. Ta ei paku enam ainult ideid, vaid aitab lahendada päris probleeme: kasvatada müüki, hoida meeskondi koos, luua usaldust ja tähendust. Ta on õppinud mõtlema koos kliendiga, hoidma partnerlust ka ebakindlates olukordades ning looma väärtust ka siis, kui eelarved on surve all.

Ja nüüd tuleb aus küsimus. Kas meil on ambitsiooni? Osadel on. Mul on. Paljudel minu ümber ka. Aga osadel enam mitte. See on loomulik. Mitte kõik ei peagi edasi lendama.

Aga nendega, kellel on ambitsioon alles – kellel on kogemus, oskused ja tahe viia Eesti järgmisse faasi – tuleb lennata. Siin on koht riigile. Mitte kriisi kustutajana, vaid eeskujuna. Näitamaks, kuidas väärtust tellitakse ja partnerlust ehitatakse ning kuidas kvaliteet ja vastutus on olulisemad kui odavaim hind. 

Riigi väärtuspõhised tellimused ei oleks toetusmeetmed, vaid selged signaalid, millest saavad lähtuda ka teised tellijad, eraettevõtted ja rahvusvahelised partnerid.

Halloo, Eesti riik. Meid on palju. Me oleme nutikad ja kogenud. Me oleme juba tõestanud, et suudame muutustega kohaneda. Küsimus ei ole, kas loovtööstus suudab edasi minna. Küsimus on, kas riik tahab näidata, et see suund on oluline. Lähme koos või komistame ükshaaval üle serva.

Autor: Hardi Kinnas, Orangetime

Kõik uudised