ARVAMUS | Eesti suurim kommunikatsioonitegu sündis 120 tuhande euroga ja kogemata

See ei olnud kampaania. See ei olnud turundusplaan. See ei olnud 120 000-eurone hankeprojekt koos loovkontseptsiooni ja mõõdikutega. See oli eluks vajalik ühendus. Ja just seepärast see töötas.

Kui praamid on tööst väljas ja ilm ei luba merel liigelda, ei ole jäätee eksootiline elamus, vaid ellujäämise liin. Hiidlaste ja saarlaste jaoks tähendab see tööd, arstiabi, külalisi, kaupa, liikumist. Näiteks Kõpu poolsaarel asuv Hõbekala andis alles täna oma kohalikule klastrile teada, et neile tulid Leedust külalised ja seda mööda jääteed. Mitte Instagrami pärast, vaid päriselt.

Ka maailm vaatab. Araabia meedia. Saksamaa. Hispaania. Ameerika Ühendriigid. Suurbritannia. Naaberriikidest rääkimata. Videod, droonikaadrid, uudislood, vaimustunud kommentaarid. Eesti kui põhjamaine ime, kus inimesed sõidavad autodega üle mere.

Ja me ise, kehitasime õlgu. Mis seal ikka, jäätee. Teine ei pea nagu vastu ka.

Just siin ongi paradoks, millest tahaks kommunikatsioonieksperdina kinni võtta: eestlaste jaoks on see tavaline. Sama loomulik nagu kelgutamine lauluväljakul või suusatamine Kuutsemäel. Oleme külmade talvedega üles kasvanud ja unustanud, kui erakordne see maailmale on.

Samas panustab Eesti riik igal aastal suuri summasid turismi, maine ja nähtavuse nimel. Arutame ja vaidleme, miks toodi siia mõni välismaine staar, miks keegi viidi 10 000 euro eest õhtusöögile, kas see ikka tasub ära? Täna tegi Eesti oma globaalsesse promosse umbes 120 000 euro suuruse panuse (just nii palju maksis jäätee rajamine – toim.) ja seda ise teadmata. Ja ausalt öeldes: ükski planeeritud kampaania poleks sellist orgaanilist meedialaviini ostnud.

Selle loo kõneisikuks kujunes Hiiumaa vallavanem Hergo Tasuja. Rahulik, asjalik, ehe. Täpselt selline, nagu üks usaldusväärne põhjamaa juht maailma silmis olema peab. Ei mingit ülepakutud sõnumit, ei mingit müügijuttu. Lihtne selgitus, miks jäätee on vajalik ja kuidas see toimib. See ongi orgaaniline sisu selle kõige puhtamal kujul, lugu, mis müüb end ise.

Viraalsus ei sündinud klikkide nimel, vaid vajadusest. Ja just see ongi parim, mis ühe riigiga juhtuda saab. Eriti väikekohtadega nagu Hiiumaa ja Saaremaa, siin maailma serval. Kui elu ise loob loo, mis on piisavalt ehe, ilus ja uskumatuna tunduv, et maailm tahab seda jagada.

Ehk tasubki sellest korraks õppida ja kasutadagi Eesti turunduses meile isenesestmõistetavamaid asju. Mitte kõike ei pea välja mõtlema. Mõned lood tuleb lihtsalt ära tunda, õigel hetkel lubada neil sündida ja mitte teel ette jääda, sest mõnikord teeb Eesti oma suurima kommunikatsiooniteo siis, kui tal pole aega kommunikatsioonile mõelda.