Käisin esmakordselt Sloveenias, esmakordselt Portorožis ja Piranis ning esmakordselt festivalil Golden Drum. Inspiratsiooni otsimas, silmaringi laiendamas. Siinse tumeda-tuulise sügise jõulise kehtestumise taustal oli motiveerivaks ka “mõneks päevaks asutuse kulul kliimapagulusse” aspekt. Nii kirjutab Tanki reklaamikirjutaja Ants Tõnisson.

Kas leidsin, mida otsisin? Jah, ettevõtte raha on hästi kulutatud! Kindlasti soovitan minna ja kui antakse, läheksin kindlasti veel.

Kõigepealt festivalist. Korralduslik pool oli sujuv, mis sedasorti ürituste puhul alati nii pole. Meenub aegade viimaseks jäänud “päris” Eurobest Roomas, mis toimus väga uhkes, sajandeid vanas palees, mis oli aga detsembrikuu ilmasid ignoreerides täiesti kütmata. Istuda tuli logisevatel plasttoolidel.

Sloveenide viietärnihotelli konverentsiruumides selliseid muresid polnud. Kõik oli mugav ja mõnus. WC-d olid avarad ja ilma järjekordadeta. Külmikutes leidus jahedaid jooke, maitsvat kohvigi sai endale topsi suristada. See osa inimvajaduste püramiidist oli kindlalt paigas, moodustades hea platvormi, mille pealt püüelda juba millegi vaimsema poole. Võis süveneda esinejate lennukatesse mõtetesse ja üht-teist sealt kõrgustest ka haarata. 

Teen siia kohe ühe julge avalduse – paneelid on igavad. Praktiline nõuaanne inimestele, kes pole palju sellistel üritustel käinud – kui teil on vaja suitsule minna või kiiret söögipausi, siis paneelarutelu ajal on seda üldiselt väga hea teha. Ma ise kuulasin seekord lausa kaht paneeli, et enda arvamusele uuesti kinnitust saada ja võin öelda, et see õnnestus. 

Üksikkõnelejatest jäi meelde Calvin Innes, kes rääkis üsnagi huvitavalt sellest, kuidas suurem osa brände ei saa siiamaani aru, kuidas rääkida ühe või teise nähtuse või toote fännidega. Neid alahinnates võib endale valusalt jalga tulistada. Samas, kui palju on võita, kui õnnestub nad päriselt enda paati tõmmata. Tal oli päris üllatavat statistikat. Pani, nagu öeldakse, mõtlema.

Toreda, sedasorti festivalide kontekstis lausa nunnu ettekande tegi Anthony Chelvanathan, Sri Lanka pagulasest Kanada loovjuht. Tema ei kasutanud laval kordagi sõna “f*ck“, aga rääkis see-eest detailiselt läbi ühe oma aastatetaguse, Cannes’is laineid löönud US Openi tenniseturniiri kampaania TSN’ile. Olin selle tööga varasemast tuttav, aga oli põnev kuulata, mis draama selle kõige taga oli. Sisu ümber jutustama siin ei hakka, klaviatuur kulub läbi, aga lühikokkuvõte võiks olla “palju magamata öid”, mida võib mõttes lugeda ka laulvalt, Inese häälega.

Hariduslikus mõttes ilmselt parim oli selle aasta hitt-kampaania KitKat “Phone Break” loojate – austraallasest loovjuhi Jake Barrow ja Nestle Tšehhi turundusjuhi Vojtech Kubrichti – esinemine “F*ck being brave. Let’s start being confident”. Nad ei kulutanud neile eraldatud aega enda kiitmisele. Jake Barrow analüüsis veenvalt, miks teda ärritab, kuid ideid tembeldatakse “julgeteks”, selle asemel, et neid pidada loogilisteks. Neil juttudel oli sisu! Muideks, tuli välja, et ka üks paari aasta tagune eriti äge kampaania, Honest Eggs / FitChix, on tema dirigendikepi alt tulnud. 

Kõige populaarsem oli Rootsi kurikuulsa agentuuri Snask tüübi Freddie Östi show. Just nimelt show, mis keskendus praktiliselt ainult enese ja agentuuri kiitmisele, aga ta tegi seda kahtlemata andekalt. Arvestades paljude loovusfestivalide tüütut tõsidust, pakub selline trikster-püstijalakomöödia teretulnud ventiili. Aga kas sealt oli ka midagi nii-öelda kõrva taha panna? 

Natuke ikka – mingid tüübid on lihtsalt võtnud kätte, pungivad ja ajavad hullu, hämmastava enesekindlusega. See on küll ainult minu arvamus, aga nende tööd pole tihtipeale iseenesest üldse midagi väga erilist, aga oskus neid cool’iks esitleda on võimas. Plaksutasin lõpus koos teistega kaasa, ei olnud kahju. 

Et esitlust mitte puhtalt klounaadiks sildistada, peab ütlema, et selles sisaldus ka üks päris asjalik plokk alapealkirjaga “F*ck Data”. Et kuidas ülefetišeeritud andmekuhilad nii ülesande püstitamise kui ka kampaania tulemuste faasis taastoodavad paratamatult turvalist keskpärasust ja ei jäta ruumi emotsioonidele.

Kui su eetrisse jõudnud tööl pole ühtki vihkajat, pole ka kedagi, kes seda armastaks. Nõustun täielikult, aga olen sellega nõustunud juba kaua aega tagasi, tegelikult juba enne, kui üldse reklaamialale tööle sattusin. Oleks õudselt tore, kui ka meil leiduks rohkem kliente, kes suudaksid sellele asjale sama pilguga vaadata. See ühtlustaks ootusi ja aitaks ka näiteks agentuuride maineuuringust – mis on muidugi jälle data! – väheke sisukama tagasisidetööriista teha, kui eesmärgiks on Eesti turunduse rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. 

Ja see viib mõttele, mida olen tundnud alati sedasorti festivalidel ja konverentsidel – seda ei peaks siin kuulama mina, vaid turundusjuhid. Et kõige ebaefektiivsem ja riskantsem tee on kõikide riskide vältimine. Et 99% reklaamidest feilib juba kommunikatsiooni kõige esimeses faasis – see ei saa lihtsalt üldse tähelepanu. Kui sa ei suuda öelda “Tere!” viisil, et sind kuuldaks või keegigi pead pööraks, pole mitte mingisugust pinnast, mille pealt oma sõnumit edastama hakata. Sa jäädki omaette rääkima. Ja et tavapärasest erinevad ideed – heas teostuses – toovad ka lõpuks tavapärasest kordades võimsamaid tulemusi. Seal on selge korrelatsioon, seda on maailma praktikas korduvalt ja korduvalt tõestatud. Õnneks selliseid klaari pilguga turundusjuhte siiski on, ka väikeses Eestis, aga võiks olla rohkem.

Auhinnagalal ma ei käinud (andestagu mulle mind komandeerinud tööandja!) – ei suutnud samas saalis veel 2,5 tundi istuda ja plaksutada. Kuskil on piirid!

Järelpeol network’isin nagu võimed lubasid. Näiteks ühest varasemast žüriist tuttavate poolakatega, sloveenlasest loovjuhi Anzega, aasta produktsiooniagentuuri auhinna võitnud türklastega. Tegin türklastele ettepaneku, et ka nemad võiks Istanbulis oma festivali teha, “Golden Dürüm”. Neile mõte meeldis ja mulle tehti isegi kiirelt üks õlu välja. 

Enim puhusin juttu muidugi teiste Eesti delegaatidega (pilte pole) ja Golden Drumi Hall of Fame liikme Eka Ruolaga (pilt on, vt galeriid). Lõpupeolt sööbis mällu ka see, et lisaks kohaletellitud DJ-le tuli aegajalt kusagilt nurga tagant välja ka elus saksofonist. Saksofoni heli oli läbilõikavalt vali ja ühena paljude palade seast tuli esitamisele mingi klubiversioon maailma kõige arusaamatumast superhitist “Freed from Desire”. See oli mulle kui muusikasõbrale valus, vist ka üldse kogu reisi madalpunkt, aga kannatasin ära ja võibolla tegi see mind jälle grammikese tugevamaks.

Samas on elu õpetanud, et inspiratsiooni ei maksa otsida ainult konverentsisaalidest. Tuiasin ka mööda Portoroži ja Pirani tänavaid, nii päevases palavuses kui öises niiskes jaheduses. Lõpetaksingi oma ülevaate pretensioonitu pildigaleriiga.  

Tänan tähelepanu eest. Siit on hea edasi minna.

 

Autor: Ants Tõnisson, Tank

Kõik uudised