INTERVJUU | Optimist Digitali juht Andrei Maksimik: erilist tööd tehes peab natuke hirmus olema
“Räägitakse ainult numbritest ja sihikutest, aga kui kõik loevad sama hästi numbreid, siis oleme algpunktis tagasi,” räägib Optimist Digitali juht Andrei Maksimik. Intervjuus tuleb juttu loovusest, jaburdustest ning piiridest.
“See hetk, kui aasta digiagentuur välja öeldi, olid kõik Optimisti inimesed üllatunud,” muigab Andrei. “Kõik mõtlesid, et “oot, kust see tuli”. Tore, et Optimist sai auhinna hetkel, mil panustame digiturundusse rohkem kui kunagi varem. Ajastus oli eriti hea.”
Tavaliselt on rohkem kuulda Optimist Creative’st ja Optimist Publicust. Räägi Digitalist.
Oleme digiturunduse üksus, aga kuna kuulume suuremasse gruppi, erineme klassikalisest digiagentuurist sellega, et oleme hästi tihedalt loovosaga põimunud. Meil on tööl neli inimest, aga teeme palju koostööd ka Optimist Creative’iga.
Digiturundus on ju hästi andmepõhine ning loovus jäetakse tihti tagaplaanile. Meil on ka digis põhirõhk loovusel. Sa võid põhjalikult analüüsida, numbrid paika panna ja hästi sihtida, aga lõpuks oled ühe pulga peal kõigi teistega, kes analüüsivad, panevad numbrid paika ja sihivad hästi.
Nii kaob ju eristuvus ära. Räägitakse ainult numbritest ja sihikutest, aga kui kõik loevad sama hästi numbreid, siis oleme algpunktis tagasi. Lõpuks pead ju kuidagi eristuma ning selleks on loovus.
Ma ei mäleta, kes kunagi ütles, et numbrite häda on see, et kui neid palju vaadata, siis nad hakkavad rääkima ja on oht näha asju, mida tegelikult kirjas pole. See on klassikaline häda, et digiturundajad kipuvad numbrites nägema midagi, mida seal ei pruugi olla. Igat asja ei saa mõõta.
Digiturunduses peab olema nutikas ja leidlik. Otsime võimalusi, kuidas kasutada kanaleid nii nagu nad kasutamiseks mõeldud ei ole ning proovime keerata neid maksimaalselt piiri peale. Isegi väga väikesed pinnad saavad olla nutikalt lahendatud ja tõmmata rahva tähelepanu. Näiteks digikampaania kulla saanud seksuaaltervise liidu kampaanias olid kasutusel üsna ebatraditsioonilised pinnad.
Millised?
Segasime seal on– ja offline’i väljundeid. Näiteks kaubanduskeskuste kiirtoidukohtade ees, ehk hängimiskohtades olid QR-koodid, mille juures polnud aga mitte mingit selgitavat lisainfot. Oli huvitav näha, kuidas noor reageerib, kui ta näeb QR-koodi, aga ei tea, milleks see on. Sealt tuli omajagu külastusi. Samuti kasutasime Messengeri postkasti, mille puhul jätsime vaatajale mulje, et sõnum on saadetud personaalselt talle.
Need ei ole ülemäära leidlikud, aga siiski toredad, piiri peal ning mitte igapäevased lahendused.
Teeme tihti erilisi lahendusi, mida konkurssidele esitada ei saa, kuna on ühel või teisel põhjusel konfidentsiaalsed. Kui tellija näeb, et lahendus töötab, ei soovi ta, et konkurendid haisu ninna saaksid ja lahendust kopeerima hakkaksid. Digis saame teha asju, mida konkurent küll näeb, kuid ta ei hammusta läbi, mida teinud oleme. Selle pärast hoitakse teatud nippe kiivalt enda teada.
Kui mõelda, et numbrid on kõigil juba olemas, siis mis digiturunduses järgmine suurem samm võiks olla?
Usun, et automatiseerimise osatähtsus kasvab oluliselt. Kõike seda, mis on korra kliendile kas kodulehe või kataloogi tarbeks loodud, on võimalik automatiseerida ja reklaamides taaskasutada.
Üsna sageli automatiseerime reklaame sisu põhjal, mis on juba loodud ning näitame neid personaliseerituna sihtgruppidele.
Aga mingit võluvitsa tegelikult kellelgi ei ole. Ei tasu uskuda neid, kes ütlevad, et teavad kõiki numbreid teistest paremini ja toovad kliendile kohe rahahunniku lauale. Nii see ei tööta. Sa pead tegema kuid ja kuid ja kuid kliendiga koostööd, et aru saada peenematest nüanssidest, kuidas ta äri töötab. Tuleb lihtsalt aega võtta. Mina ei usu, et lähitulevikus tuleb hüpertehnoloogiline hüpe, mis kõik pea peale keerab.
Äriprobleemile loovalt lähenemine on väga huvitav osa. Tellija ei tule meie juurde jutuga, et tehke reklaami. Ta tuleb eesmärgiga tõsta oma käivet ja kasumit. Üldjuhul on tal on konkreetne murekoht, näiteks tema kliendid ei tule pärast kolmandat külastust tagasi.
Seejärel hakkamegi spetsiifilistele probleemidele loovalt lähenema. Istume justkui koos juhatusega ühise laua taga, vaatame suurt pilti ja mõtleme ühiselt, kuidas eesmärgini jõuda.
Sa enne mainisid, et tuleb kanaleid piiri peale viia.
Mulle meeldib piiride kompamine. On standardlahendused, mille kohta teavad kõik midagi rääkida ja mille kohta tehakse kursuseid ning siis on äärealad, mida oskavad kasutada spetsimad tegelased. Seal käib see kõige huvitavam osa, kus püütakse tähelepanu ning muudetakse kanalite funktsionaalsust.
Nii et pigistate kanalist maksimumi välja?
Teeme ebamugavaid lahendusi, mida paljud eriti teha ei taha, sest sellega on palju jahmerdamist. Tuleb tunnistada, et on juhtunud ka nii, et pärast suurt pingutust lahendus ei toimi või keelatakse ära, aga kui ei proovi, siis erilisi asju ka ei sünni.
Erilisi lahendusi tehes peab natuke hirmus olema. Tuleb kombata piire, vaadata, mis äärealadel toimub ning kuidas erinevaid kanaleid omavahel siduda.
Meie mentaliteet on, et proovime ära. Need ongi tihti sellised olukorrad, kus klient palub, et me teistele sarnast lahendust ei pakuks ja jätaks selle triki meie vahele.
Me ei pelga pakkuda ka pisut jaburana tunduvaid lahendusi. Kliendid teavad, et see on ühine eksperiment. Ja üldjuhul sellega kaasnevad kulud on madalad.
Osa digiturundusest sõltub palju sotsiaalmeediakanalite armust. Nemad muudavad oma algorütme ja regionaalseid tingimusi ja mida kõike veel.
Hea, et sa selle teema tõstatasid. See, mis sa ütlesid, on pehme näide. Hullem on see, kui öeldakse, et robot nägi su tegevuses midagi kahtlast ja reklaamikonto pannakse kinni. Tihti on nii, et see jääbki kinni. Su domeenid ja kontod on blokeeritud ja sa ei saa uut kontot teha, sest su meiliaadress ja domeen on vana all kinni. Näed hullult vaeva ja ikka ei saa kontot tagasi.
Kui su äri oli numbrite ja analüüsi peale üles ehitatud, siis see on väga julm põnts. Äri peaks ehitama kanalite üleselt ja suurt pilti vaadates. Jah, Meta on oma reeglitega jonnakas, aga sellega on vaja lihtsalt arvestada.
Bränd peaks olema nii tugev, et kui sa Facebookist ühel hetkel täiesti ära kaod, siis kliendid ei kao, vaid leiavad su ise üles. Seda mantrat me oma klientidele korrutame – tuleb ehitada brändi ja töötavaid omakanaleid, näiteks uudiskirja.
Tehnoloogiliste muudatuste pärast me ülemäära ei muretse. Teame, et peame natuke sotsiaalmeediakanalite pilli järgi tantsima, aga on nagu on.
Näen TikTokis järjest rohkem Eesti brände. Kui ettevõtet praegu TikTokis pole, siis kas on mõtet minna?
On ikka hea mõte minna, aga sotsiaalmeediaga on see, et hype on iga uue platvormiga suur. See päris nii ei ole, et kui mu bränd on seal olemas, võin hakata lõpuks hästi elama. Seda arvati Facebooki, Instagrami ja ka teiste sotsiaalmeediakanalite puhul. Reaalsus on pisut teine.
Mingi hetk hakkasid inimesed BeReali kasutama. Seal nägin ka üksikuid brände, aga mitte väga palju.
Ka meie kliendid on BeReali peale mõelnud ning mõned on ka katsetanud, aga pigem on leitud, et hetkel ei ole õige aeg sinna panustada.
TikTokiga tekivad sarnased mõtted. Kas see on otseselt vajalik? Kas see toob ärile kasu? Kas investeering toob piisavalt tootlust? Hetkel Eestis veel head case study pole.
Eks see sõltub ka toote või teenuse spetsiifikast ja haldaja professionaalsusest. Kuigi nali on iseenesest tore, ei sobi kõigile nalja teha või muul moel meelt lahutada. Soovitan läbi mõelda, kas postitataval videol on ka mingi strateegiline eesmärk ja mõju.
Optimist tegutseb ka Saksamaal ja Indias. Kas teete ka neile turgudele midagi?
India turule ei tee. Saksamaal on küll kliente. Berliinis on meil noor üksus, seal on kõvasti kasvuruumi ning Saksa turg on ka selline, kus on võimalik asju suuremalt ette võtta. Tellijaid on rohkem ja eelarved on suuremad.
Saksamaal ei juhtu muutused kiiresti. Ka meedia puhul on näha, et au sees on traditsioonilised kanalid ja kui raha on, siis peab kindlasti tegema printi. Digiturundusel on seal palju potentsiaali.
Hoolimata sellest, et meie siinsed kliendid on sakslaste jaoks tundmatud ja väikesed ning ise tuleme kuskilt kummalisest väikeriigist, võetakse meid üsna hästi vastu. Eesti kui digiriigi maine ruulib jätkuvalt ja on aidanud meid mitme laua taga, aga iga kord on end vaja uuesti tõestada. Seal tegutsemisel on vaja sihikindlust ja väga-väga palju kannatlikkust. Paneme edasi!
Autor: Siim Kera, TULI