TULI soovitab. Madis Ots: „Looduses peab valitsema tasakaal” (Sammalhabe)

„Efektiivseks tööks on vaja ka puhkust. Ja päris-, mitte saavutuspuhkust,“ ütleb Salama loovjuht Madis Ots. Seitsmes lugu sarjast „TULI soovitab”, kus TULI liikmed jagavad oma inspiratsiooniallikaid.

Salama loovjuht Madis Ots

Käesolevat kirjutama hakates lugesin nii-öelda soojenduseks, millest kolleegid enne mind selles rubriigis rääkinud on, ja tundus igati loogiline, et oleme sama valdkonna valinud, sest üldjoontes näib meid kõiki sama asi inspireerivat – tasakaal. Et elu oleks huvitav ja töö tulemuslik, on meil vaja nii erialakirjandust kui haikusid, nii muusikat kui vaikust, nii seltskonda kui omaette olemist, nii pinget kui vabakäiku. Ka näiteks sportlastele, kes soovivad saada paremateks, õpetatakse, et kasv = stress + puhkus.

Puhkus

Juba väga väiksena polnud ma kuidagi nõus Raja Teelega, kui ta paistis tundvat suurt uhkust selle üle, et tal pole aega pilvi vaadata. Peab vaatama – efektiivseks tööks on vaja ka puhkust. Ja päris-, mitte saavutuspuhkust. Saavutuspuhkus on see, kui pilved on väärt vaatamist ainult siis, kui need on ka pildistatud ja postitatud, raamatud väärt lugemist ainult siis, kui loetud lehekülgede arv ületab eelmise aasta oma, jalutuskäik väärt tegemist ainult siis, kui sammulugeja sees ja tulemus fesarisse jagatud. Loe või kuula selle kohta näiteks siit: Teadlane selgitab: kas molutamine teeb targaks?

Töö

Aga kui nüüd tulla puhkuse juurest töö juurde, kus lillede, heinamaa ja päikesepaiste kõrval on ka eelarved, eesmärgid ja tähtajad, siis on pinge ja piirangud minu meelest väga toredad asjad. Mind ei kõneta ohked, et selle eelarvega ei saa midagi teha, selle tähtajaga ei saa midagi teha, selle reklaamiseadusega ei saa midagi teha, selle kliendiga ei saa midagi teha, selle eetriajaga ei saa midagi teha jne. Kuidas mitte teha – seda oskab igaüks, selleks pole loovagentuure vaja. Meie äri on leida võimalused ja lahendused. Nii äriliste tulemuste kui ka loovusauhindade mõttes ei ole mu kõige edukamatel kampaaniatel läbi aastate olnud suuremat pistmist hiigeleelarvete või tohutute ettevalmistusperioodidega. Jah, loomulikult on teinekord ka neid vaja, aga mitte by default. Piirangud panevad aju teisiti tööle – otsima kohtadest, kuhu muidu ei vaataks, ja just neis kohtades on peidus ka lahendused, mida muidu ei leiaks.

Kahe vahepeal

Enamasti hobiks ja puhkuseks, aga üsna tihti ka tööks on minu jaoks joonistamine, mis on mulle elu aeg meeldinud. Mu koomiks Pesakond sai eelmisel suvel 25-aastaseks ja pole mind ega fänne ikka veel ära tüüdanud. Sellesse aega on mahtunud viis-kuus tuhat koomiskiriba ja karikatuuri, kuskil paarsada lõuendil tööd, kümme õhemat ja kolm paksemat raamatut, kolm näitust (juubeli puhul ka Kumus – Kumu ajaloo kõige väiksem näitus, aga ikkagi :), õlu Põhjala Pesakond, teadaolevalt vähemalt kaks tätoveeringut, üks KAPO aastaraamat ja palju muud. Kellel huvi – facebook.com/pesakond.

Peale selle olen illustreerinud (üldse mitte Pesakonna stiilis) terve virna Koolibri kirjastuse õpikuid ja töövihikuid, lisaks ka mõned lauamängud ja veel mõned raamatud.

Aga kuni 35. eluaastani polnud ma joonistamist mitte kunagi akadeemilises mõttes õppinud, sellepärast võtsin mitu aastat tagasi kätte ja läksin Rahvaülikooli joonistamiskursustusele, juhendajaks suurepärane Ülle Marks. Ühed mu reljeefsemad mälestused sealt on seotud tundide algusega. Iga kord oli nii, et paljud pliiatsid ja söed juba ammu sahisesid, aga mina vahtisin ikka veel toa keskele tõstetud haigrutopist ja mõtlesin murelikult, et kuidas pagan ma seda veel joonistan. Kuid õige varsti hakkasin nautima seda heureka-momenti, kui lõpuks tööga alustasin, eriti kui selgus, et ka tulemus aeglasest stardist ei kannatanud. Huvitav on mitte teada ja siis avastada.

“Ma ei tea” kui inspireeriv ja edasiviiv jõud

Eelmise teemaga jätkates – loovagentuuridel ja -töötajatel on õnneks mitte vabadus, vaid minu meelest lausas kohustus öelda, et ei tea lahendust, ja siis lahendused leida, sest kohe teada tähendab tavaliselt midagi juba nähtut ja tehtut kopeerida.

„Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma su tööd tegemas,” ütles Picasso, ja ma kirjutan alla. Mulle meeldib, kui ma kohe vastust ei tea, sest nii on võimalik jõuda värskete tulemusteni.

Üks mu lemmik-erialaraamatuid, Marion Prickeni „Creative Advertising”, on sõnastanud eduka loovkoosoleku reeglid. Muuhulgas ütlevad need, et ainult edasi ja edasi ja edasi otsides jõuab loovtiim tõeliselt unikaalsete ideedeni, mille peale öeldakse “Ahaa!”, mitte “Ahah”. Ja et loovkoosolek tohib ka läbi kukkuda, sest tuleb järgmine ning tänased magedana tunduvad ideed võivad homme järgmiste ja suurepärasteni viia

Aga et rubriigi nimi on “TULI soovitab”, siis täiesti juhuslikus järjekorras: bluus, funk, Adweek, Adforum, Artsy, Scorsese, The Blues Brothers, Kumu, Vonnegut, Leone, Star Wars, Planet of the Apes, Lao Zi, Rolling Stones, Monty Python, Fawlty Towers, Blackadder, Jeeves & Wooster, Pärn, Ole, Elken, Simpsonid, The Godfather, GNR, The Doors, Triik, jalgratas, harilik pliiats, Dagsson, Hendrix, Disney, Larson, RHCP, Dilbert, Poirot, Cypress Hill, Müstiline Venemaa, vanad Bondi filmid ja veel igasugused asjad.

Monty Python

Madis Ots
Salama

Salama on Turundajate Liidu (TULI) liige. TULI ühendab kõiki turundusega tegelevaid professionaale, kes on huvitatud erialase taseme tõstmisest ning valdkonna ärksaimate kaasamõtlejate hulka kuulumisest. TULI-sse kuulub praegu 76 ettevõtet.

Loe ka varasemalt sarjas „TULI soovitab“ ilmunud lugusid:

Andres Maimik: kaasaja kõige mõjusamad teosed sünnivad traagika ja nalja piiril

Igor Baturin: parim inspiratsioon kõnnib tänaval

Sander Sõõrumaa: Kuhu kaob inspiratsioon ja kust tuleb tolm?

Lauri Tikerpe: Suur osa inspiratsioonist tuleb valdkonnast väljast

Katrin Bats: Ignorantsus – liikuma panev jõud

Taivi Koitla räägib, kust ta inspiratsiooni ammutab

Kõik uudised