Kampaania, mille puhul ei pidanud lugusid välja mõtlema: „Hakkame liikuma!“

Rein Pärn saab tänavu 79-aastaseks, aga eelmisel aastal jooksis ta 100
maratoni. Ujuja Matz Topkin sündis ilma käteta ja ühe terve jalaga, ent alustas rahvusvahelist
sportlasekarjääri ja võitis eelmisel aastal EMil 50m seliliujumises hõbemedali.
Ajakirjanik Jakob Rosin sündis pimedana, ent hiljuti käis ta seltskonnaga
Amazonase vihmametsades matkamas. Haigekassa uut kampaaniat “Hakkame liikuma!”
tutvustab Optimist Creative’i loovjuht Oliver Lomp, kes peab seda projekti oma seni tähtsaimaks tööks. Ühtlasi on see Oliveri lõputöö Optimistis, sest sel
nädalal lahkub ta agentuurist, et hakata elama vabakutselise loovinimese elu.

„Algas minu viimane nädal Optimist Creative’is,” kirjutas Oliver Lomp
esmaspäeval oma Facebooki seinal ja lisas: „Põnevaid ja enda jaoks erilisi töid
on selle pea kolme aasta jooksul kogunenud nii mõnigi, ent saatuse tahtel läks
nii, et minu jaoks kõige olulisem projekt jäi ühtlasi minu viimaseks. Aitäh,
Eesti Haigekassa, et võimaldasite teha meil midagi päriselt mõtlemapanevat!“

Tutvu Haigekassa
kampaaniaga „Hakkame liikuma!“:

Kampaanialeht: liigu.ee
Agentuur: Optimist Creative
Loovjuht: Oliver Lomp
Projektijuht: Kadri-Liis Nikopensius 
Kunstiline juht: Bruno Palmik
Klient: Eesti Haigekassa
Tootja: Kuukulgur Film

51,7% Eesti täiskasvanutest on ülekaalulised või rasvunud ja WHO
prognoosi kohaselt on 2025. aastaks Eesti elanikest 62% ülemäärase kehakaaluga.
Vähemalt neljal korral nädalas on kehaliselt aktiivsed vaid 17,4%
täiskasvanutest, lastest liikus iga päev piisavalt vaid 16,4%. Regulaarne liikumine on parim viis ennetada südamehaigustesse
haigestumist. Haigekassa soovitab südamehaiguste riskitegureid hinnata eriti meestel,
sest neil on tunduvalt suurem oht haigestuda.

Teie ees on kolm persooni, kellel kõigil võiks olla vabandus, miks nad
vähe liiguvad. Ometi on nad aktiivsemad kui keskmised eestimaalased. Võta
eeskuju ja alusta aktiivsete eluviisidega juba täna!

Ujuja Matz Topkin saab tänavu aprillis ehk südamekuul
21-aastaseks. Ta sündis ilma käteta ja ühe terve jalaga, ent alustas 2013.
aastal rahvusvahelist võistluskarjääri. Tippu jõudmiseks ja seal püsimiseks
treenib ta kuus korda nädalas. Koormus on suur ning õhtuks on võhm päris
väljas, kuid pingutused on end ära tasunud. Kõige säravama sportliku tulemusena
sai ta eelmisel aastal EMil 50m seliliujumises hõbemedali ning valiti aasta
lõpus Eesti parimaks parasportlaseks.

Eesti Rahvusringhäälingu ja portaali Geenius ajakirjanik ning Eesti
Pimedate Liidu juhatuse liige Jakob Rosin sündis pimedana, ent niisama
kodus istumise asemel elab ta täisväärtuslikku elu. Ta käib argipäeviti tööl,
nädalavahetuseti võtab ette mitmetunniseid jalutuskäike ning ei ütle ühestki
põnevast üritusest ära. Hiljuti käis ta seltskonnaga Amazonase vihmametsades matkamas
ja oli sageli see, kes esimesena hulljulgeid seiklusi ette võttis.

Rein Pärn saab tänavu
79-aastaseks. Noorena ta kõige suurem spordimees polnud, ent 80ndatel avastas
enda jaoks maratonid ja nende läbimisele järgneva naudingutunde. Tänaseks on
Rein läbinud 500 maratoni, kusjuures 100 neist eelmisel aastal. Ja kui Rein
parasjagu ei jookse, siis pikemaid jalutuskäike teeb ta iga päev. Viis kuni
kümme kilomeetrit liikumist on tema igapäevane norm hoolimata ilmast.

„Teie ees on Eesti oma Forrest Gump, mees, kes on sinu majast kümneid
kordi mööda kõndinud, sest ta lihtsalt jalutab igal pool ja kogu aeg. Võtetel oli nii, et kui palusid Reinul kuskilt mööda kõndida, aga korra
valvsuse kaotasid, oli ta juba sadu meetreid kaugel ja oli tükk tegemist, et
talle järgi joosta,“ meenutas Oliver Lomp.

Oliver, räägi palun lähemalt sellest
kampaaniast. Mis on eesmärgid?

Eestimaalased on laisaks jäänud. Inimesed, eriti
kontoritöötajad, ei liigu piisavalt palju. Istumist peetakse uueks
suitsetamiseks. Faktidena võetakse see kõik kokku kampaanialehel liigu.ee – minge vaadake üle.

Inimestel, ka päris paljudel minu lähiringkonnas olevatel,
on kalduvus leida erinevaid vabandusi olemaks väheaktiivne. “Mul pole aega”
laadseid vastuseid kohtab järjest enam, ent kui arvestada sealt maha aeg, mis
kulub nutitelefonides istumisele või internetis sageli sisutule surfamisele,
leiaks pea iga inimene aega päevas kasvõi mitmeks treeninguks. Kindlasti ma ei
taha siin kõlada nagu moraalijünger, kuna olen selles osas ka ise tugevalt
patune. Ent ma vähemalt teadvustan neid fakte. Ja kindlasti ei ole ma ka nutimaailma
vastane, sest see on lihtsalt tänapäeva maailma osa, aga tervis tuleb ennekõike.

Kampaania eesmärk on läbi ootamatute eeskujude panna
mõtlema, kas need vabandused, mida vähese liikumise põhjenduseks tuuakse ikka
pädevad. Selle kampaania puhul ei pidanud lugusid välja mõtlema, lihtsalt
leidma õiged persoonid, kelle päris lood päris elust ütlevad palju rohkem kui
briljantseks lihvitud stsenaariumid.

Ma olen üsna kindel, et iga inimene, kes neid klippe või
visuaale näinud, on vähemalt korraks enda elustiili üle mõtlema hakanud. Ja kui
ei ole, siis on ikka veidi kurb küll. 

Miks seda oma tähtsaimaks tööks pead?

Ma arvan, et reklaamil kui terminil on sageli halb maik
küljes. Ja tihtipeale täiesti õigustatult, sest meie ümber on palju reklaami,
millel puudub sügavam mõte ja eesmärk. Tehakse ühekordne nali või lihtsalt
mingi käkk, mis reklaamitegija vaatest heal juhul korra läikima/vaatama või
kliendi seisukohalt paremal juhul ostma paneb, kuid sellega kogu asi piirdub. 

Mina arvan teisiti. Ma olen täiesti kindel, et ka läbi
reklaami on võimalik maailma paremaks paigaks muuta ja see kampaania minu
meelest üks väga hea näide. 

Minu selline elufilosoofia sai alguse juba palju aastaid
tagasi Bangkoki turul. Jah, Lionel Messi on jalgpallijumal ning Jean-Michel
Basquiat’ lugu ja tööd panevad ahhetama, ent ma ei pea eelnimetatud inimesi
iidoliteks. Küll aga on mul üks iidol, keda ma kohtasin kunagi Bangkoki turul.
Ta liikus seal meie aiakärudest 6 korda suurema kaherattalisega ihuüksi
inimmassi seas ringi ja ajas lilleäri. Inimesed ostsid selles kärus olevaid
lilli, andsid raha ja said liiga suurte kupüüride eest sama mehe käest raha
tagasi. Tundub tavaline äri, eks? Miks peaks see mees minu iidol olema? Aga
vot sel mehel olid mõlemad käed ja jalad amputeeritud ja ikkagi ta ajas seal
oma suure käruga äri. Ta elas oma võimaluste juures täiega. Sel hetkel ma
mõtlesin, et minul ja enamusel meie esimese maailma probleemidega inimestel
pole mitte mingit õigust viriseda. Iga kord, kui mul mingi idiootne jonn peale
tuleb, tuletan ma seda ärimeest meelde.

Kogu selle jutu juures ei tohiks valesti aru saada: mõnes
kohas nalja tegemine või allahindlus täidavadki õigustatult oma eesmärki ning
seda peab ka tegema.


Fotol: Oliver Lomp 

Mida sa nüüd edasi teed?

Palju asju. Näiteks veedan väga palju aega oma olulise
pereliikme jalgrattaga ning pole välistatud, et põrkun seetõttu Tallinna
tänavatel ja mujal Eesti nurkades korduvalt ühe oma kampaania peakangelase
Reinuga.

Tegutsen mingites vormides ka samas valdkonnas edasi.
Päris kindlasti aga tegelen edasi oma kahe elu armastuse ehk kirjutamise ja
reisimisega. Kes teab, võib-olla saan need isegi ühendada ja leian selles oma ikigai.

Lisaks on mul paar suurt mõtet, millega ma maailma
paremaks paigaks tahan muuta, mis tegelikult ongi mu elu suurem eesmärk. Kunagi
üks oluline inimene saatis mulle Lev Tolstoi ütluse “Igaüks tahab maailma
muuta, ent keegi ei mõtle enda muutmisest”. Aga minu meelest on just nendest inimestest, kellel on päriselt soov maailma muuta, puudus.

Mu ideed on jõudnud mõttetasandilt oluliselt kaugemale ja
õnneks on minu ümber inimesed, kes nendesse usuvad. Veksleid ma välja käima ei
hakka, kuna end igasugusesse ajalisse stressi panemine pärsib ideaalset
teostust, siis ütlen lihtsalt nii: millalgi ehk kuulete.

Meeldiv on ka see, et pärast seda, kui ma oma
vabakutseliseks suundumise jutuga kapist välja tulin, on tulnud väga palju
huvitavaid koostööpakkumisi. Sisetunne ütleb, et elu läheb päris põnevaks. 

Miks lahkud Optimistist nö kõrghetkel, mil agentuur valiti 3. aastat
järjest Kuldmunal aasta agentuuriks ja hiljuti laienesite Berliini?

Juuli alguses oleks mul Optimistis saanud kolm aastat täis,
aga ma kindlasti ei ütleks, et lahkun kõrghetkel. Olen sajaprotsendiliselt
veendunud, et nii minu kui Optimisti kõige kõrgemad hetked on alles ees. Lahkun
aga sellepärast, et nii isiklikus kui tööelus olen jõudnud punkti, kus selliste
muudatuste tegemiseks tundub sobiv hetk. Mind ahvatleb mõte kujundada
täielikult iseenda graafikut ning kuna elu on väga mitmekesine ja
võimalusterohke, on see ilmselt õige otsus. Aga eks näis. 

Mida veel selle aja jooksul Optimistis ägedat teinud oled? 

Nende kolme aasta jooksul on meeldejäävaid töid päris palju ning eriti head
meelt teeb spektri laius: korralikul tasemel asju on olnud nii digis kui ka
klassikalisemates reklaamikanalites. Kuigi mina – ja loodetavasti ka kolleegid
– auhindades absoluutset tõde ei näe, sest suuresti sõltuvad otsused žürii
meelestatusest, subjektiivsusest või jumal teab millest, siis samamoodi olen
kindlal veendumusel, et veidi vähem kui kolme aastaga Optimisti loovjuhina
teenitud 20+ kodumaist või rahvusvahelist auhinda on täiesti soliidne tulemus.
Siinkohal rõhutan, et töid ei tee loovjuht üksi, vaid tiim ühiselt.

Mõned asjad on muidugi ka kripeldama jäänud, kuna osad
väga tugeva algideega mõtted pole erinevatel põhjustel oma täit potentsiaali
saavutanud, aga eks elus teinekord ongi nii ja põdeda ei maksa. Pealegi olen ma
maksimalistina niikuinii kõikide enda osalusega asjades tagantjärgi väga
kriitiline ning täielikult (loe: peaaegu täielikult) rahule olen ma kogu selle
aja jooksul jäänud ainult ühe tööga.

Aga kuna küsisid “ägeduse” kohta, siis kõige ägedam on
olnud tegelikult see, et ma pole ühtegi tööpäeva vastumeelselt alustanud isegi
pärast väga rajusid eraelulisi nädalavahetusi. Ja ma ei ütle seda üldse, et ma
kellelegi tagantjärgi meeldida, sest mul on lõpparve tänaseks käes. Kuigi tõsi,
lõpupeol jäid mu prillid kontorisse pantvangi.

Lõpetuseks ütlen ühte asja veel: see, et Optimist on
võitnud kolm aastat järjest aasta agentuuri tiitli, pole päris juhuslik looduse
valik. See tuleneb kontoris valitsevast õhkkonnast, läbimõeldud strateegiast
ning inimestest. Pluss väga head võileivad ja kummikommid. Kindlasti jäi palju
positiivset Optimisti kohta veel ütlemata, aga kuna oma silm on kuningas, siis
minge Tondi 51 ja vaadake ise järele. 

Intervjueeris: Silja Oja, Turundajate Liit

Kõik uudised