Joel Volkov: Võidab see, kes kõige rohkem meelt lahutab

Ma arvan, et ma
ei ole ainus, kes tajub iga päevaga aina selgemini, et praegu toimuvatest
poliitilistest protsessidest pole võimalik loogika abil enam aru saada. Ei
Eestis, Euroopas ega maailmas laiemalt. See, mis toimub, lihtsalt polegi
loogiline, kirjutab Joel Volkov.

Fotol: Joel Volkov. Pildistas: Marko Mumm.

Kui ma koolis
käisin, siis öeldi, et 21. sajand saab olema informatsiooniajastu. Päris
sajandi alguses see enam-vähem nii tunduski. Aga informatsioon osutus ilma rahalise
tulemuseta kasutuks – internetimull plahvatas. Tuhanded töötud teadlased pidid
leidma viisi, kuidas lubatud maa päästa. Käe ulatas reklaam. Ja lubatud
pudrumäed saabusid mürinaga. 

Reklaamil on mitu
nägu, millest osad on üsna õelad. Võibolla kõige salakavalam neist on asi, mida
kutsutakse otseturunduseks. Kui vanasti koosnes see põhiliselt postkasti
topitud kirjadest, müügikataloogidest ja telefoniraamatutest, siis nüüd on kogu
see pahn kolinud andmebaasidesse, otsingumootoritesse, bännerirobotitesse ja intelligentsetesse
võrgustikesse. See ei ole enam reklaaminduse spetsiifiline alamliik, vaid
maailma kõige suurem äri. Me kõik oleme erinevate infokaevurite pidevas
huviorbiidis. Erinevad turumonitoorijad, telekomid ja meediakontsernid hoiavad
meid oma haardes läbi meie kellade, telefonide ja arvutite. Tehniliselt arenenud
ühiskondades on võrgustikesse lülitatud ka jälgimiskaamerad, telekad ja autod.
Vastutasuks lubatakse mõnusamat elu, mis väljendub peamiselt meelelahutuses.
Seda ei nimetata nii – räägitakse contentist
ehk sisust.

Kohe varsti on
maailmas 8 miljardit inimest, kellest umbes kolmandik saab olema pidevas
ühenduses internetiga. Käib kibe töö, et tõsta võrgustunute osakaal väga
kiiresti mitu korda suuremaks. Seega kasvab iga päev nõudlus uue sisu järgi.
Iga sekund laetakse ainuüksi YouTube’i vähemalt 600 inimaasta jagu videoid. See
maht kasvab üha kiirenevas tempos iga päev. 

Asi on selles, et
inimestel on lihtsalt igav. ENSV ajal oli pühapäevahommikuti Vikerraadios „Meelejahutaja“.
Ükskõik kuhu sa pühapäeva ennelõunal läksid – Eino Baskin ja Priit Aimla
rääkisid kõigis raadiotes. Rahvas kuulas ja naeris mürinal. Täna toimub meelte
jahutamine ja lahutamine korraga kõigis kanalites iga päev ja igas punktis
maailmas. Võidab see, kes kõige rohkem meelt lahutab. Suured korporatsioonid
said sellest juba mõni aeg tagasi aru ja õppisid informatsiooniajastu vilju
enda populaarsuse suurendamiseks edukalt kasutama. Teisena said sellest aru
nutikamad riigid (USA, Venemaa, Israel, Hiina jt), kes asusid oma geopoliitilist
positsiooni parandama. Ja siis saabusid terroriorganisatsioonid, kelledest
kuulsaim on ISIS, mis ehitas kogu oma kalifaadi meediaplatvormi ümber. 

Barack Obama oli esimene poliitik, kes mõistis, et asi ei ole
infos, vaid info kasutamises lahutamaks nende inimeste meelt, kelle poole pole
kunagi varem pöördutud. Nagu näiteks pensionäridest Florida juudid või
immigrantidest California koduabilised – kõige ebatõenäolisemad valijagrupid
mustanahalise presidendikandidaadi jaoks. Aga trikk töötas. Õige meelelahutus
õigele sihtrühmale toimis ja Obamast sai president. See oli alles algus… 

Itaalia Viie Tähe
Liikumise insenerid olid head õpilased – et võidelda rahva poolt armastatud Berlusconiga, rakendasid nad oma vankri
ette veelgi palavamalt armastatud koomiku Beppe
Grillo
ning ehitasid oma kirbutsirkuse tema selja taha. Vaene Beppe ise sai
alles mõni aasta tagasi aru, et kurjad geeniused kasutasid teda viimased kümme
aastat maskotina ning lahkus süsteemist. Aga miljonite meel oli lahutatud ja
hääled teenitud. 

Putin ja tema Internetiuuringute Agentuur teab seda kõike une pealt. Iga kord
kui valitsuse populaarsus hakkab langema alla teatud piiri, korraldatakse
midagi. Kui probleem on väike, siis võib teha näiteks
jalgpallimeistrivõistlused. Aga kui probleem on suur, siis tuleb ette võtta
sõjakäik, sest nii on Venemaal alati tehtud. Üks kiire ja edukas sõda lahutab
rahva meelt tükk aega ning tagab selle korraldajale pöörase edu. 

Samad trikid
korduvad ikka ja jälle ja üha vilunumalt igal pool maailmas. Näiteks Poola
populistid lubasid omal ajal internetifoorumites vaestele valitsuse poolt unustatud
suurte peredega inimestele 100 € lapse kohta toetust ja said nende hääled. See
raha ei ole väärtus, vaid meelelahutus. Kõigepealt oli põnev teada saada, kas
uus valitsus ikka maksab selle raha ja kui seda tohutu riikliku finantspõntsu
hinnaga tehti, siis vaesed inimesed jõid selle raha lihtsalt meelelahutuseks
maha. Seega – kaks ühes pakett!  

President Trump on meelelahutusajastu gigant.
Tema vastu ei saa mitte ükski poliitik. Nuta või naera. Need manöövrid, mida tema
meeskond teeb, on sõnulseletamatud. Ja vaestes kolgastes rahvas juubeldab. Elu
paremaks ei lähe, aga vähemalt meel on lahutatud. Ja mis põhiline – iga päev on
teema, mida arutada. 

Täpselt samadel
alustel toimus Brexit. Cambridge Analytica „kaevas välja“ unustatud 3 miljonit
britti, kellega polnud mitte ükski poliitik viimase paarikümne aasta jooksul
rääkinud ja tõi nad rõõmsa tujuga Euroopa Liidu vastu hääletama – meelt
lahutama. Tänaseks on zombid on oma koobastesse tagasi vajunud, aga Inglimaa on
vastamisi oma kõigi aegade kõige suurema identiteedikriisiga. 

Just äsja võitis
Ukraina presidendivalimised näitleja, kes oli mänginud teleseriaalis kogemata
presidendiks saanud õpetajat. Juhus? Kindlasti mitte. 

Me elame
meelelahutusajastul, mis on rajatud infosüsteemidele. Nüüd ka siin Eestis. Enam
pole poliitikat – on ainult show.
Meie argipäeva hakkavad üha rohkem dikteerima Batmani filmist tuntud Jokeri-laadsed
sotsiopaadid, kes ajavad suust välja mida iganes – põhiline, et see mainstreamist mahapudenenud inimestele
peale läheks, neid kõnetaks, nende meelt lahutaks. Vabalt võib isegi täiesti
segast panna, kuna see on lihtsalt naljakas. Sest kui on naljakas, siis
järelikult toimib. 

Kuidas sellise
asjaga toime tulla? Kuidas säilitada mõistust? Üks on kindel – loogika ja
argumentatsioon ei tööta. Halamine ka ei tööta. See pole huvitav. See ei lahuta
kellegi meelt. Kui me tahame midagi muuta, siis tuleb kogu Eesti meelelahutus-
ja meediatööstus korraga rakendada ühe eesmärgi ette. Tuleb anda selline turmtuli,
et iga viimane kui Kalevipoeg naerab oma naba küljest. Kõik see, mille eest
seisavad Jokerid ja Two-Face’id, tuleb pöörata ajuvabaks naljaks, tuleb nad üle
rääkida, üle veiderdada, matkida, parodeerida ja nii edasi ja nii edasi. 

Miks töötas „Tujurikkuja“?
Sest ta naeris läbi pisarate meie kõigi jaoks oluliste teemade üle. Lahutas
meie meelt ja tõi mõned päris valusad asjad otse teadvusesse. Ma arvan, et nii
mõnigi oss sai tänu „Tujurikkuja“ naljadele mõnest asjast elus palju paremini
aru. 

Me elame
meelelahutusajastul. Mitte infoajastul. Lahutagem siis oma rahva meel jälle
kaineks tagasi. Aga seda tuleb teha enne, kui me kaotame Rahvusringhäälingu,
sest see on meie rahva vaba sõna tegelik kants ja tähtsaim meelelahutusvahend. 

Joel Volkov
Loovjuht
Tank 

Kõik uudised